Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kogu Eesti vanaraud kullaks muutus 

Tõnis Erilaid, 29. oktoober 2020 00:06
Foto: TEET MALSROOS
Pärast taasiseseisvumist hooplesid ärimehed, et nad on teinud Eestist Euroopa suurima metallimüüja. Teisiti ei olnud ka esimese vabariigi ajal. Rahvaleht raporteeris 28. oktoobril 1935: vanaraua eest oleme saanud üle 300 miljoni (tollase) krooni.

Ometi olid vanametalli üleskorjamisel ka halvad küljed. Tavapäraselt sõitsid setud mööda riiki ringi ja kauplesid iga viimase laokil metallitüki endale. Rahvaleht leidis, et nüüd pakuvad neile vähemalt Tallinnas konkurentsi pätid.

„Juhiks on neil keegi habemetüükaga keskealine mees, keda nad hüüavad prügimäe kuningaks. Juba varahommikul jagab ta alamatele käske, kuhu rajooni kellelgi tuleb minna rauda noolima,“ kirjutab ajaleht, lisades „kuninga“ sõnad, et tal olevat alamaid 40 ringis.

Muidugi krabasid suurema saagi endale laiemalt tundmata rikkad ärimehed, kelle kaudu parseldati maha Vene-Balti, Dvigateli ja teiste suurte tehaste sisseseaded, palju saaki saadi  endise tsaaririigi õhku lastud merekindlustest, põllutööministeerium müüs neile 250 omaaegse  piiritusevabriku sisseseade ja lubas vanametallisaagiks lammutada  mõisahooneid näiteks Järvakandis ja Laatres, teab Rahvaleht. Ülesostja võttis metalli, mõisad jäid varemeks.

Üks ärimees spetsialiseerus laevavrakkide metallile ja lammutas 1935. aastal parajasti Muhu väinas põhja lastud soomuslaeva Slavat, teine himustas vaid vanu raudteerööpaid. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee