Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas vallaisade ehalkäik lörri läks 

Tõnis Erilaid, 27. oktoober 2020 00:12
Foto: PantherMedia/Scanpix
Õhtu oli juba pime, kui üks Läänemaa vallavanemaid, kes oli pärast tööpäeva tublisti õlut joonud, otsustas koos vallasekretäriga lähedal olevasse talusse ehale minna. Ta teadis sel 1933. aasta sügisel, et peremees on kodunt ära, ning majas on vaid tema noor ja kena naine ning paarikümneaastane teenijatüdruk. 

Tuikuvad mehed tegid ettevaatlikult paar ringi ümber talu. Siis hiilis vallavanem rehetoas magava teenijatüdruku voodi juurde, sekretär kobis aga tuppa perenaise sängi. Varsti kostusid sealt viimase hädahüüded.

Selle peale tormas vanaperemees tagatoast välja ja hakkas vallasekretäri noomima. Too vihastas, haaras vanamehel kõrist ja virutas ta pikali. Taat ajas end püsti, võttis höövlipingilt raudpoldi ja äsas sellega sekretärile pähe, kes kukkus nagu niidetult ja jäi maha lebama.

Vallavanem julges nüüd rehetoast välja tulla, haaras sekretäril jalgadest kinni ja vedas tolle välja murule – ehk toibub? Ei midagi. Vallavanem jooksis nüüd külla küüdimeest otsima, et sekretär koju vedada. 

Vahepealt oli kõrvaltalus palvetund lõppenud ja nüüd kogunesid eidekesed sekretäri laiba ümber palvetama – kurjal teel õnnetult surma saanud mehe hinge eest.

Lõpuks jõudis kohale vallavanem koos küüdihobusega. Palverahva abiga upitati surnukeha vankrile ja sõit läks vallamaja poole. Tee oli nii auklik, et raputas sekretäri jälle elule – lörri läinud ehalkäigu tõttu saadud muhuga peas. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee