Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Raekoja platsil keelt loitsiti

Oli 22. oktoober 1988. aastal. Tallinna Raekoja platsil põlesid õhtupimeduses tõrvikud ja küünlad, rahvast oli musttuhat. Polnud kohta, kuhu veel üks inimene teiste vahele mahuks.

16. oktoobril alanud eesti keele nädal tipnes sel päeval muinsuskaitseseltsi korraldatud keeleloitsuga „Eestimaa on meie kätes“ ja keeletõotuse andmisega. Loitsiti eesti keele kaitseks, et selle maa põline keel jääks kestma. Raekoja aknalt kõnelesid rahvale Trivimi Velliste ja selle ning järgmisegi tormise aasta suurim staar Heinz Valk. Tallinnas oli loitsimine kõige vägevam, aga kaasa löödi ka mujal Eestis ning kaugemalgi, Torontos ja Stockholmis.

Toronto eesti maja kohvikus algas too laupäevaõhtu rituaal luuleteatri esitatud Hando Runneli „Keeleloitsuga“, kuulati muusikat ja lauldi ning ettevõtmine tipnes sealgi keelevandega: „Ülistan, ülistan, mina ülemaks eesti meele / Aujärjele, aujärjele mina asetan püha eesti keele / Tulevaste põlvede päranduseks. / Vannun! / Hellalt, hellalt, hoian mina oma isade maad. Vannun!“

Tolleaegsetest etnosümbolistlikest keeleloitsudest kaunimaid on Lehte Hainsalult: „Meie minevik on sajandeid pikk / Meie tulevik on sajandeid pikk / Meie hoida on minevik ja tulevik / Meie ei lange, meie ei väsi / Häbiööst tulles oleme puhtaks saand / Me oleme vabad, oleme vabad vaimult!“