Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas baltisakslaste kunstivara välja veeti

Lõpust alustades – täpsed juhised jäidki tegemata. Ja Sakala tunnistas pärast baltisakslaste lahkumist juba 1940. aasta alul: „Kui palju on jäänud sakslusest järele vaimse kultuuri alal? Erapooletu vaatleja peab tunnistama: väga vähe. Osutusid ju sakslaste kunstivarad, eriti aga raamatukogud ootamata nigelateks... ilmneb, et vaimne elu on siinse kõrgema kihi juures olnud väga loid.“

Väljarändamise alul, 20. oktoobril 1939 oli kunstiteadlane Rahvalehes hinnanud: „Mis puutub lõplikku väljaveokeeldu täies ulatuses, siis ei tohiks see üldse kõne alla tulla... sel lihtsal põhjusel, et mõistet nn balti kunstist on laiendatud ka kõige juhuslikumatele diletantide katsetustele läinud sajandist. Kuigi nimed nagu (Carl Timoleon) Neff, (Eduard) Gebhardt, (Oskar) Hoffmann nõuavad vähe teistsugust käsitlust, on nende hinnad meil aetud uskumata kõrgeks võrreldes hindadega ida ja lääne pool. Gebhardti meil olevatest töödest suur osa ei kuulu autori paremiku hulka ja kõigi eesti tüüpe kujutavate Gebhardtile omistatud tööde ehtsust pole kaugeltki veel tõestatud...“