Eesti

Tantsupeod ja muud lõbud jäid aga neile möllamiseks lubatuks

HALENALJAKAS NÄÄKLEMINE TUDENGITE KÕLBLUSE ÜMBER: Tartus keelati pooleks sajandiks teater 

Tõnis Erilaid, 17. oktoober 2020, 08:24
SIIA RAJATI TEATER: Valge Hobuse kõrts Rudolf von zur Mühleni joonistusel.Foto: Tartu linnaajaloo muuseumid / Tartu linnamuuseum / muis.ee

Kui teatridirektor Anton palus 1803. aastal, et ülikool tema näitemängutrupile pärast lihavõttepõhi esinemiseks takistusi ei teeks, vastas ülikooli nõukogu kindlameelselt: „Kuna eksisteerib üliõndsa keiser Paul I ukaas, mis keelab näitemänguseltskonna sisseseadmise igas kohas, kuhu on rajatud ülikool, ei saa ülikooli nõukogu selle üle (teisiti) otsustada...“ Rektoriks oli Georg Friedrich Parrot. Järgmisel aastal oli rektori kohust täitmas professor Daniel Georg Balk, kes käratas: toda ukaasi pole ei tema ega keegi teine oma ihusilmaga näinud. Suviti võisid rändtrupid siis jälle etendusi anda.

Balki unistus oli 1804. aastal Tartusse alalise harrastusteatri rajamine, aga nii Parrot kui Peterburis resideeriv ülikooli kuraator Friedrich Maximilian Klinger olid sellele tuliselt vastu. Parrot teatas, et teater pole akadeemilisele perele kohane meelelahutus. Klinger oli hirmul, et üliõpilaste suurem kogunemine võib ainult pahandust tuua, mida värskelt, alles 1802. aastal taasasutatud ülikoolil sugugi tarvis pole. Tõtt öelda oli kartuseks põhjust – statistika näitab, et avamisaegse veerandsajandi jooksul oli iga neljas tudeng kartsas istunud. Levis buršivaim, upsakus ja karistamatuse tunne. Ajalehtedes polnud haruldased teated nagu „Raatuse uulitsal on neli üliõpilast linnavahti sõimanud ja talle kallale läinud“ või koguni etteheited nagu „murti majadesse sisse, kohtutegelased peksti läbi, purustati ohtralt aknaid“ 1813. aastal. Kuid samas etendasid tudengid ka keeluajal oma korporatsioonides teatrilaadseid sketše – nõndanimetatud rebaseteatrit. Rebased olid loomulikult ka naiste osas, sest õrnem sugu pääses ülikooli alles järgmisel sajandil.  

Vaevalt, et Klinger põhimõtteline teatrivastane oli. Omal ajal oli ta Saksamaal ise näidendeid kirjutanud ja neist ühe nime („Sturm und Drang“ – „Torm ja tung“) järgi ristiti terve kirjandusvool. 

Samal teemal

10. oktoober 2020, 07:21
TUHANDE JA ÜHE IME MEES: mustkunstnik San Martino de Kastrozza
3. oktoober 2020, 08:44
OKTOOBER 115 AASTAT TAGASI: sündisid esimesed Eesti vabariigid
26. september 2020, 11:23
EUGEENIKA EESTIS: steriliseerimine, keelatud abielu ja abort
20. september 2020, 08:22
Värvikas ja müstiline Aleksander Kesküla: mees, keda ajalugu kipub unustama

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee