Valgumarja reklaam aastast 1981.Foto: Rannarahva Muuseum
Kersti Eero 16. oktoober 2020 20:50
Kuigi nõuka ajal jälgis Moskva valvas silm hoolega, et ühel kuuendikul kogu planeedist valitseks võrdsus, erines elu Viimsi kalurikolhoosis kõvasti elust ülejäänud Eestis. Piimajõgede ja pudrumägede asemel seisid poes singi- ja viinerikuhjad ning palgapäeval laoti spetsialistidele ja laevakaptenitele peo peale kordades suurem summa kui mujal Eestis.

Kuigi nõuka ajal jälgis Moskva valvas silm hoolega, et ühel kuuendikul kogu planeedist valitseks võrdsus, erines elu Viimsi kalurikolhoosis kõvasti elust ülejäänud Eestis. Piimajõgede ja pudrumägede asemel seisid poes singi- ja viinerikuhjad ning palgapäeval laoti spetsialistidele ja laevakaptenitele peo peale kordades suurem summa kui mujal Eestis.

„Izvestija (tähtsamaid ajalehti NSVL-is - toim.) ajakirjanik küsis minu käest, kui palju te teenite. Ma ütlesin, et mina ei tea. Meil oli Kirovis üks aseeesimees, kes külalistega käis ja see siis helistas raamatupidamisse. Tuli välja, et mul oli keskmine kuupalk aastas 1120 rubla,“ meenutab elu S. M. Kirovi nimelises kalurikolhoosis 1974. aastal kapten Arkadi Uusen.

„Kaluritel olid tuhanderublased palgad, minul oli 360,“ ütleb juhatuse autojuht Kalvi Saul. Samas Eesti keskmine palk oli statistikaameti andmetel 1975. aasta 159,8 rubla.