Foto: Aldo Luud
Eesti
16. oktoober 2020, 00:16

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kokku aheldatud vangid plehku panid

Oli 1937. aasta oktoobri reede õhtu. Kell tiksus juba kesköö poole, kui Balti jaama toodi 16 vangi, et saata nad Tartu postirongiga teele Emajõelinna ringkonnakohtu ette. Teiste seas olid August ja Aleksander. Need noored mehed olid eelmiste kuritegude eest juba kaheksaks aastaks vangi mõistetud.

Et valvuritel oleks kergem, aheldati nad Tallinna keskvanglas kokku. Kui aga vangid käsutati neid jaama viinud bussist välja, raputas Aleksander esimesena rauad kätelt maha ja mõlemad pistsid jooksu.

August leiti kiiresti rööbaste vahelt üles: ta oli end samasse lähedale liiprikuhja taha peitnud. Aleksander aga kadus esiti kui tina tuhka. Tal oli ka lihtne, sest talle oli vangirõivaste asemel erariided selga jäetud. Pruun  pintsak ja sinakashallid püksid.

„Mõlemad vangid viibisid Tallinna keskvanglas läbikäijate nime alla ja saabusid siia hiljuti Viljandist edasisaatmiseks Tartu,“ kirjutab Waba Maa 16. oktoobril 1937. „Kuidas vangidel korda läks oma käed raudadest vabastada, on jäänud esialgu mõistatuseks. Näib tõenäoline olevat, et meestel õnnestus omnibuses sõidu ajal käerauad kuidagi lahti muukida.“

Paraku ei saanud Aleksander kuigi kaua vaba olla. Ta jõudis küll piirilinna Valka välja, kuid ei suutnud sealgi varastamisest hoiduda. Nimelt proovis ta Antslas õnne üksiku naise majas, aga jäi vahele ja toodi kolme nädala pärast Tallinna tapiga tagasi.