Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestisse sigines järjest uusi aadlikke 

Tõnis Erilaid, 12. oktoober 2020 00:21
Ungern-Sternbergi aadlivappFoto: Wikipedia
„Käib operetlik jant kõrgete tiitlite ümber. Seltskonnas annab praegu palju kõneainet kohalikkude aadlikkude mahhinatsioonid omale kõrgete aadlitiitlite hankimisel,“ kirjutab Rahvaleht 14. oktoobril 1935. Asja uurides ilmnes, et uued aadlitiitlid on ostetud Pariisist „Venemaa isevalitseja tsaar Kirill I“ käest.

Eesti põhiseadus keelas seisuslike tiitlite kasutamise, kuid see ei hoidnud tagasi neid, kes tahtsid paruni asemel näiteks krahviks saada. Eestimaa üldkasulik selts hoidis ju endiselt rüütelkonna arhiivi korras. Nagu ka Balti aadlike perekonnaseisunimestikke, kuhu lisati vastuvaidlematult Pariisist hangitud tiitlidki. Näiteks pandi krahvina kirja rikka ameeriklannaga abiellunud endine ratsakaardiväeohvitser Bopka von Kotzebue. Tiitel maksis 80 000 franki. Samamoodi lasi end parunist krahviks ülendada endine Järvamaa Purdi mõisa omanik Wilhelm Ungern-Sternberg.

Kui palju franke selleks manöövriks kulus, ei suutnud Rahvaleht välja selgitada, küll aga ilmus näiteks Toompeal endise paruni korteriuksele kiri „krahv Wilhelm Ungern-Sternberg“.

Teised aadlikud vaatasid Von Rentelnite suguvõsa peale pisut viltu, et mis sala-vonid need veel on. Aga näe: neil oli ju Kirill I paber käes-ja seega on tegemist parunitega. Telefoniraamatuski on kirjas: baron. Rahvalehe andmeil oli tol ajal isegi paar suurtöösturit astunud samme, et aadlitiitlit saada. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee