Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Valgamaal puhkasid Eesti omad muumiad

Ta rääkis Maa Häälele: „Muumiad on kabeli keldris, paari meetri sügavusel liivases pinnases. Laipu on keldris kaheksa, kõik paigutatud kahekordsetesse puukirstudesse. Neist on seni avatud seitse, milledes leitud kahe värvilises siidkleidis naise ja kahe lapse surnukehad. Ülejäänud on mehed. Viimastest on tähelepandavam suurekasvuline kindrali rõivastuses mees, punaste revääride ja lampassidega ning Georgi lindiga rinnal. Nägu on hästi säilinud, samuti muu keha... Kohaliku kiriku arhiivi andmetel on mumifitseeritud laibad endise Laanemetsa mõisa omaniku kindralleitnant Gotthard Wilhelm von Wassermanni perekonnast... Ei ole selgunud, kas laibad on lihtsalt kuiva liivase maa tõttu nii hästi alal hoidunud või on neid kuidagi balsameeritud... Muinsusnõukogul on kavatsus asetada laibad klaasi alla, et ära hoida rüüstamisi.“

Juba toona kirjutas Maa Hääl, et sõja-aastail on tundmatud inimesed kirste avanud ja surnutelt kõik ehted röövinud. Kui konservaatorid läksid pärast taasiseseisvumist kohale, olid kabel ja muumiad troostitus seisus. Kohalike elanike sõnul olid räsitud muumiad vihma ja tuule käes lahtiselt lagunenud kirstudes õueski seisnud.