Tiina Tuum | Abielu püha lehm ehk Mis on püha ja kus on lehm (1)

Sellise väikese sotsioloogilise vinjeti kõrval tundub paar miljonit maksma minev abielureferendum väike mõttetu kõrrega mulistamine morsipeol. Nüüdisaegsed suhtemudelid on haprad ja kergesti ümbervormistatavad ja selle mittetunnistamine ning abielustaatuse kivisse raiuda proovimine on suhteliselt silmakirjalik.

Või peaks see nagu tolmuimejaga tõmbama tähelepanu eemale olulistelt probleemidelt? Tühja sellest riigieelarvest, käpuli vajuvast majandusest, töötusest või erakondade reitingutest, kui piisab lihtsatest küsimustest ja lihtsatest vastustest. 

Kes tohib abielluda?

Just kohalike valimistega samaks ajaks plaanitav küsitlus sellest, et kes ja kellega võiks abielluda, on piisavalt triviaalne ja lihtne, et tõmmata käima nii poetagune joodik, valge piinatud keskealine mees kui ka emotsionaalselt ülesköetud vanemad naised. Või siis ka reaktsioonilised idealistlikud noorukid. Heteroseksuaalse suhtes naisena ei huvita see küsitlus mind absoluutselt. Poleks suhtes, ei huvitaks ka. 

Abiellugu kass koeraga, mees naisega, naine naisega, transvestiit Tiiduga, Tiit Priiduga, inimene iseendaga, tool lauaga, õun pirniga – põhiline on, et see neid õnnelikuks teeb. Põhiline, et nad on täisealised ja täisaruga. Pole vaja sellesse riiklikul tasemel sekkuda. 

Sest tahame või mitte – tundub, et abiellumine ei huvita suurt kedagi peale geide. Ja pulmad. Vähemalt minu tutvusringkonnas. Ilmselt tunnen ma vähe tõelisi naisi, kelle ainus suur elu unistus on olnud valge kleit ja loor. Pigem on kõik abiellunud nagu muuseas ja suurema kärata. Antagu siis võimalus ka neile, kellele see korda läheb. Samasooliste paaride sotsiaalsed garantiid on ka palju nõrgemad.  

Üksinduse ajastul, kus inimesed vaevu suudavad üksteisega suhelda ja suhtesse astuda, on igasugune liit kulla hinnaga. Säästku see vaid 21. sajandi üksinduse ja mahajäetuse katkust, mis murrab hullemini kui koroona. Olgu inimesed vaid koos ja toogu see neile õnne ning armastagu nad sülekoerte asemel samavõrra teisi inimesi ja saagu nad lapsi. Lihtne, kas pole?

Abielu punasesse raamatusse?

Peale 14aastast kooselu ei teki mul absoluutselt mingit tunnet, et ma peaks nagu Jeanne d'Arc tõusma barrikaadidele traditsioonilise abielu kaitseks. Ilmselgelt pole traditsiooniline abielu mingi punasesse raamatusse kantav haruldane ja väljasuremisele määratud liik, mis tuleks klaaskupli alla panna ja asuda seda kogu riigiga säilitama. Või siis on, kui seda nii jõuliselt küsimärgi alla seada?

Mulle meenub nõukogudeaegne lapsepõlv, kus meil perega oli korteriinimestena kombeks käia kord nädalas linnasaunas. Ühissauna asemel oli meil kinni pandud tunnisaun ja hoolimata sellest, et sinna läks lastega pere, tuli iga viimne kui kord näidata abielutunnistust.

„No mida nad arvavad, et me seal teeme,“ arutasid vanemad omavahel. „Ja veel lastega.“

Kuulasin kõrvad kikkis ega aimanud seda, mida ilmselt paljud toonases surutises elavad, alles vabalt suhtlevad paarid pidid taluma, kes vaba pinna puudumisel said näiteks kohtinguks hotellituba üürida vaid abielutunnistuse ette näitamisel. Samas ei antud turismi- ega sanatooriumituusikuid silmakirjalikult peredele ja oh kõiki neid seal sõlmitud suhteid, olgu siis tegu Saksa DV või Narva-Jõesuu sanatooriumiga. 

Mäletan ka aegu, kus abielu nimetati kodanlikuks igandiks, mis omistab ühe inimese teisele ja abielusõrmuse kandmine oli tabu. 

Kas nüüd siis oleme jõudmas teise äärmusesse? Mis jagab sikud ja lambad, õiged ja väärad. Et olgu sõrmus sõrmes ja paber ette näidata, aga elu läheb, kuis läheb. Et isa lõikab laua otsas leiba ning jagab karmi käega armu ja süüa nagu Vargamäe Andres? Ja patustanud naine tuleks Raekoja platsis kividega surnuks visata?

Aus naine?

„No millal siis pulmakelli kostab?“ küsitakse kokku kolinud paaridelt alatihti piinlik küsimus.

„Ja millal väikeste jalakeste tatsumist on oodata?“ on järgmine küsimus.

„Millal sinust aus naine tehakse?“ küsitakse kolmandaks. 

Jah, mis teha, kui abielu ja perekond on endiselt ühiskonna algrakuke, mida peab hoole ja armastusega kultiveerima, motiveerima ja genereerima. Mis ei tähenda muidugi, et see oleks otsetee inimlikule õnnele ja turvalisusele.