Eesti

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Siuru kirg säras ja hiljem alla andis 

Tõnis Erilaid, 8. oktoober 2020 00:01
Siuru kuuik: Ees Johannes Semper, Artur Adson, Marie Under, taga Henrik Visnapuu ja Friedebert Tuglas.Foto: Rahvusarhiiv
Siuru suur õhtu Estonias (uue kalendri järgi 8. oktoobril 1917) ja sellele järgnenud sündmused on igaveseks kirjanduslukku löödud. Esimesele õhtule tehti muidugi kõvasti reklaami ja eelmüük läks hästi. Kuigi kirjandusrühmituse mitteametlik ajalookirjutaja Artur Adson esinemistega päris rahule ei jäänud, ütles ta siiski: „Rahvas oli heatahtlik  ja revolutsioonist rõõmus – leplik vastu võtma meie lõbusasti reklaamitud ja raamitud õhtut.“ 

Kokku tuli sisse 5000 rubla. Küllap suuresti ka seetõttu, et Ameerika oksjonile pandi Konrad Mägi maastik. Estonia õhtule järgnes teisi ja Adson lisas: „Siuru Printsessi Marie Underi ja Würsti Henrik Visnapuu poeeside julge erootika erutas ja vallutas noorsoo meeli, kuid kohutas hirmsasti puritaanlikke pedagooge.“  

Noorte poolt vaimustusega vastu võetud vaimset vabadust propageerinud kirjandusrühmitus kohutas – või vähemalt ei lubanud neisse erilise armastusega suhtuda –   mitte ükspäini pedagooge. Anton Hansen Tammsaare kirjutas: „Siuru teoseid lugedes näpib närves sagedasti meeldetuletus, et elame patuhimu ajajärgul.“ Tema meelest olid siurulased „luule kohimehed“, kelle Pegasus olevat ruunatud ja neil puuduvat suurteose keel.

Vanade ründav hukkamõist viis patuhimu. Printsess Undergi võttis vananedes kätte ja tegi oma noorusvärsked kirevärsid ümber hillitsetuiks. Et mitte otse öelda igavaiks.

Samal teemal

13.08.2020
Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas algas röökivinetu rünnak kirjanduse vastu
21.12.2019
Eesti boheemluse varane palang: elu nautiv Siuru

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee