MÜSTIKA | Kratid, luupainajad ja koerakoonlased – vanad eestlased uskusid paljudesse mütoloogilistesse olenditesse

«Usun, et teispoolsus on olemas ja kindlasti jääb midagi meie tavateadvusest väljapoole,» lausub vanade eestlaste mütoloogilisi tegelasi uurinud Einike Sooväli.

Einike töötab küll Eesti vabaõhumuuseumi Paljurahvuselise Eesti Keskuse juhatajana, kuid see pole teda takistanud südamelähedase teemaga tegelemast.

Haiguste põhjuseks ei peetud Einikese sõnul kauges minevikus külma ilma või muud, mis seda esile kutsub. Pigem usuti, et see on kellegi saadetud, nõiduse või kaetamise kaudu esile kutsutud. Loodusnähtusidki – nagu välk või pööristorm – ei suudetud teaduslikult seletada, vaid arvati, et neid tekitab vanatühi või et tuulispasas lehvivad ringi hoopis nõiad. Kõik, mida ei suudetud seletada, pandi üleloomulike nähtuste arvele, sest keegi või miski pidi neid ju tekitama. Saksa mõisnike pealesurutud kristlus ei juurdunud, sest usulevitajad olid kurjad ja religiooni sisu eestlastele arusaamatu. Seega ei saanud Jeesusele Kristusele loota.