FOTOLAEGAS | Mihklipäev Tamsalu sovhoosis

Nõukogude ajal saadeti kõik õpilased, kes ämbrit kanda juba jõudsid, mõneks nädalaks põldudele kartuleid võtma. Nii aidati majanditel saak salve koguda. Fotograaf Toomas Huik (61) on ühe sellise kolhoosisügise talletanud 1987. aasta vihmastel päevadel. Piltidel on Rakvere rajooni Tamsalu keskkooli õpilased, kes korjasid mihklipäeval Tamsalu sovhoosi kartulipõldudel viimastest vagudest kartuleid.

Piltide taha on Eesti Telegraafiaagentuuri (ETA) toimetaja kirjutanud: „Sügis on vihmane olnud. Sovhoosi direktor Harald Kiik ütles, et sellel osal põllust, kust kartul üles võetud ja masinatega palju peal sõidetud, läigivad lombid. Rootormasinatega saab vaod hästi lahti ajada. Kui kooliõpilasi enam appi ei tule, peab oma rahvaga kartuli üles saama. Šeffe on appi saadetud Tamsalu EPTst ja ehitusmaterjalide tehasest. Pedagoogilise instituudi üliõpilasi lubati ka appi saata, kuid juba teist aastat jääb Tamsalu sovhoos nende abist ilma. Öeldi ära, ei jätkuvat kõikidele majanditele.“ 

Kirjas on ka see, et 28. septembri seisuga oli Tamsalu sovhoosis kartul võetud 77,1 protsendil kasvupinnast.

Fotograaf Toomas Huik meenutab, et nende fotode pildistamise ajal töötas ta ETAs fotolaborandina. „See tähendab, et tegin kõigi suurte reporterite must-valgeid pilte laboratooriumis valmis. Lisaks saadeti mind tegema ka selliseid sutsakaid kuhugi kolhoosi või suvalistesse kohtadesse, kuhu põhikoosseisul ei olnud soovi või tahtmist minna. Need olid väheolulised tööd, kus polnud suurt vastutust,“ selgitab ta. 

Sügisene kolhoosi kartulivõtt oli noorele fotograafile tuttav teema, sest ta oli ka ise õpilase ja tudengina sügiseti samasugustel põldudel käinud. 

„Tehnikakooli ajal, kui ma fotograafiks õppisin, olime päris pikka aega tööl ühes majandis koos ööbimise ja toitlustamisega. Hiljem, kui pedagoogilises instituudis näitejuhtimist õppisin, saadeti samuti kõik esmakursuslased kolhoosi kartuleid võtma. Väideti, et esimesel kursusel tuleb ennast heast küljest näidata, siis läheb pärast ülikoolis hästi,“ jutustab Toomas Huik. „Kusjuures ma ei mäleta, kas selle eest raha ka sai. Kui palka makstigi, siis oli see ebaoluliselt väike.“

Seevastu on fotograafil meeles see, et kolhoosis käimisega kaasnes põnevaid seiklusi ja isegi nii jaburaid episoode, mida tänapäeval enam ette ei kujuta.

„Oli näiteks üks selline juhtum, kus peda tudengitena sõitsime raudteejaamast oma ööbimispaika traktori sõnnikukühvlis,“ meenutab Huik. „Trehvasime raudteejaamas veidi vindist kohalikku traktoristi. Sõnnikukühvel, millega karjalaudas sõnnikut kokku lükati, rippus tema traktori küljes. Ronisime neljakesi just nagu antiikaja sõjavankrisse sisse.“

Sellisel moel sõitsid tudengid umbes viis kilomeetrit, seistes mõistagi püsti, sest traktor oli äsja laudatöölt tulnud. Noormeeste keha raskus viis traktori tasakaalust välja ja aeg-ajalt kerkis masina nina tee pealt õhku. „Seda ei pidanud me muidugi mingiks ohuks,“ tõdeb endine tudeng. „Sel ajal sai ka tee ääres kastiautodesse hääletatud ja pikki maid puukastis maha sõidetud. Ohutunne ja kriteeriumid olid sel ajal hoopis teised.“

ETAsse ei jäänud Toomas Huik kuigi kauaks. „Seal oli piltide tegemine nagu tükitöö ja küllaltki kehvasti tasustatud. Kui sain ühel kuul 30 rubla palka, siis otsustasin, et seal enam kauem ei tööta,“ nendib fotograaf. Ta liikus edasi ajakirja Teater. Muusika. Kino ja töötas ka majanduslehes Kaubaleht. 1997. aastal läks Huik tööle ajalehte Postimees, kuhu jäi ligi kahekümneks aastaks.

Pildistamisega jätkab ta praegugi. „See on selline oskus, mida ei ole mõtet raisata. Ütleme nii, et see on ainus asi, mida ma oskan,“ kinnitab vabakutseline fotograaf.