Mis juhtus 1929. aastal? Esimesed Eesti suusahüpped ja esimene naine politsei ridades

Arssinad muutuvad meetriteks

Aasta esimesel päeval hakkab Eestis kehtima meetermõõdustik, mis võeti esimest korda kasutusele 1790. aastate revolutsiooniaegsel Prantsusmaal. Mugav süsteem levis jõudsalt üle maailma. 5. jaanuari Sakala õpetab, kuidas uut mõõdusüsteemi kergesti ära õppida. „Kes ennemini selle mõõdustikuga pole teotsenud, sellel on esialgu teatawad raskused nende mõõtude ümberarwamises endistele wene mõõtudele,“ tõdeb ajaleht. „Meetrimõõdustikus on kolm põhimõtet: meeter arssina asemel, gramm naela asemel ja liiter toobi asemel.“ Järgneb põhjalik õpetus, kuidas lisada nimetatud põhimõõtudele sõnad: deka-, hekto- ja kilo- või siis detsi-, senti- või millimeeter.

Esimesed Eesti suusahüpped

Veebruari algul avatakse Rakvere lähedal Tõrma Kõrgemäel Eesti esimene suusahüppemägi. Eesti Spordileht kirjutab 8. veebruaril järelkajas: „Kolme suusapäeva heitlustele järgnes rahulik lõpp pühapäeval. Nimelt avati esimene Eesti suusahüppemägi. Ajalooline silmapilk oli käes.“ Esimese õnnestunud hüppe tegi Eesti suusameister Theodor Andresson, talle järgnesid Lille ja Harpe. Imestati, et kuidas nad ometi end surnuks ei kukkunud. Hulk järgmisi demonstratsioone õnnestus samuti, pikim hüpe oli 10 meetrit.

Paar nädalat hiljem toimuvad Rakveres üleeestilised suusapäevad, millest võtavad osa ka Soome parimad kahevõistlejad. Võistluste lõpetamiseks korraldatakse Kõrgemäel taas hüpete demonstratsioon, mida koguneb jälgima üle paari tuhande huvilise. Kohal on ka filmimehed, et seninägematut vaatepilti jäädvustada. Soomlased hüppavad eestlastest märgatavalt kaugemale, kuid samas kiidavad oma konkurentide julgust.

Pärnu saab koidulauliku kuju

6. juunil avatakse Pärnu kesklinna rajatud pargis poetess Lydia Koidula mälestussammas. Ettevalmistused selleks on käinud pikalt – juba 1923. aastal loodi linnaarsti, doktor Jaan Kuke eestvedamisel Pärnusse toimkond. Kolm esimest tegevusaastat korjati raha – rahvalt saadi korjandustega üle 600 000 sendi, riigivanem annetas 200 000 senti, peod ja annetused lisasid umbes pool miljonit senti. Kuue kunstniku esitatud kavandist jäädi lõpuks Amandus Adamsoni oma juurde. Kerge polnud ka ausambale õige koha leidmine. Lydia Koidula kuju valati pronksist Itaalias Biscoia linnas, kust see laevade ja rongiga Pärnusse toimetati. Skulptor Adamsonile jäi see mälestusmärk viimaseks tööks.

„Mikumärdi“ lööb kõrgeid laineid

12. septembril tuleb Draamateatris lavale Hugo Raudsepa komöödia „Mikumärdi“, mis võetakse vastu marulise toetusega. Näidendi lavastab Ruut Tarmo, kunstnik on Joosep Karell. Osades on Raivo Opsola, Lisl Lindau, Ruudu Kalk, Aleksander Mägi, Salme Reek, Eduard Tinn, Mari Möldre ja teisedki.

Lavastus osutub edaspidigi erakordselt populaarseks. Teatrijuht Leo Kalmet rõõmustab, et teater on saanud „lööktüki“, mis purustab kõik rekordid: juba poole hooajaga mängitakse seda tervelt 86 korda täismajale. 1930. aastal pühitsetakse lavastuse 100. etendust, mis on eesti teatris esmakordne. Üldse mängitakse seda tükki üle 150 korra. Tänu „Mikumärdile“ avastavad nii teatrid kui ka publik endale eesti dramaturgia.

Börsi tabab must neljapäev

24. oktoober läheb ajalukku kui must neljapäev. New Yorgi börsil toimub järsk aktsia hindade järsk ja aktsiaturg kaotab ühe päevaga oma väärtusest 11 protsenti. Börsikrahhi ajendiks on Ühendriikides kestnud suur spekuleerimis- ja investeerimisbuum, mis on innustanud sadu tuhandeid ameeriklasi oma raha aktsiatesse kinni panema ja selleks suures koguses laenu võtma.

Järgnevad must esmaspäev ja teisipäev ning kõige madalamale langevad aktsiakursid 13. novembril. Majandust tabab pankrotilaine, mis jätab miljoneid inimesi tööta. Ringlevad legendid, just nagu hüppaksid pankrotistunud ärimehed pilvelõhkujate akendest alla. Maailmas algab suur depressioon, millest paljud riigid hakkavad toibuma alles 1933. aastal.

Esimene naine politsei ridades

Tallinna politseikool võtab 14. märtsil eksperimendi korras vastu esimese naisõpilase – 31aastase Lydia Kuke, kes on varem lõpetanud Tartu ülikooli juura alal.

1929. aasta 16. märtsi Päewaleht kirjutab: „Neljapäewa õhtul kella 10 paiku selgusid politseikooli kõrgemasse osasse soowijate eksamid. Nende tulemustena selgus, et esimene naiskodanik oli pääsenud ettewalmistamiseks alale, mis oli Eesti naistele seni wallutamata – nimelt poIitseiteenistus. Politsei kõrgemasse osasse wõeti kaswandikuna wastu õigusteadlane Lidia Kukk, kes 8 kuu pärast tahab lõpetada politseikooli ja astuda siis politsei teenistusse.“ 

Reporter kohtus naiskaswandikuga kooli kantseleis. „Keskmine kasw. Arenenud poisipea. Üpris energiline ja iseteadlik ilme ning terawalt joonistatud profiil,“ kirjeldab ta. 

„Miks ei mõelnud teie pöörduda adwokatuuri, kuna olete lõpetanud õigusteaduskonna, waid eelistasite wähemmugawat politseiteenistust?“ küsib intervjueerija. Lühikese mõtlemise järel tuleb naiselt vastus: „Tahan kindlat tööala. Adwokaadi kutse pole kindel. Tähtis ei olegi niiwõrt ainelise tasu suurus, kui tööala kindlus.“

„Olete hea laskur? Politseil tuleb ju ka relwa tarwitada.“

„Olen ikka harjutanud ka. Arwan, et hätta ei jää.“

„Aga teil tuleb wist nüüd ka mundris riwiõppustel käia, läbi linna marssides?“

„Igatahes ei tahaks mina millestki loobuda, mis kooli programmi järgi nõuetaw. Riwiõppusest tahaks osa wõtta küll ...“

Politseikooli direktor härra Mets seletab ajakirjanikule lahkesti, et kooli lõpetades määratakse esimene naispolitseinik teenistusse vist kriminaalpolitsei alale. Välispolitsei alal oleks naiskodanik publiku jaoks veel üsna võõras. „Kuid kriminaalpolitsei alal saab naispolitseinikku teatud juhustel isegi edukamalt kasutada kui mehi. Näiteks juhustel, kui meespolitseiniku osa muutub piinlikuks (kui on tegemist hüsteeriliste naisklientidega, kui tuleb läbiotsimisi toimetada naiste juures jne),“ kinnitab härra Mets.

Artiklis on kirjas seegi, et politseikooli esimene naiskasvandik on pärit Viljandimaalt Võhmast ning on taluperemehe tütar. Ta on lõpetanud Viljandi gümnaasiumi ja õppinud arstiteadust Rostovtsevi vabaülikoolis. Peale selle teenis Paide maakonna miilitsakomitees ja sanitarina Punase Risti haigemajas. Omandas halastajaõe kutse ning selle järel astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas detsembris 1928.

RAAMAT – Milleks küll see sõda!

„Läänerindel muutuseta“

Erich Maria Remarque

Tapper 1929

Erich Maria Remarque'i romaan „Läänerindel muutuseta“ levis maailmas hämmastava kiirusega – 1928. aasta lõpul Saksa Vossische Zeitungis ilmunud lugu trükiti tervikteosena 1929. aasta alguses. Juba sama aasta lõpuks oli see Grete Kochi tõlkes ka eestlaste lugemislaual. Olgu märgitud, et pelgalt kolme esimese aastaga tõlgiti romaan 25 keelde ja müüdi kokku üle 2,5 miljoni eksemplari. 

24. detsembri Rahva Hääl andis edasi juba hinnangu, mille oli öelnud üks Esimesest maailmasõjast osavõtnu: „See romaan on suurem sõjaraamat, mis seni on kirjutatud. Siin ütleb wiimaks keegi wälja seda, mis sulgesime oma needustesse, kui tuli kõne sellest ajast. Meie ei saand sellest kõnelda, sest ikka weel polnud saadud sellest üle, kuna meie ei suutnud seda väljendada“. 

Jah, Remarque on kirja pannud ühe ajaloo mõjuvaima romaani. See toob lugejateni vabatahtlikult sõtta läinud noore reasõduri Pauli jutustuse Flandria kaevikutest. Seal on kirjas hetked tule all ja kaevikutes, kaaslaste hukkumised, õõvastavad päevad laatsaretis ning taas võitlused eesliinil. „Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata,“ nendib peategelane, aegamööda kõigesse usku kaotades.

Milleks, milleks küll need sõjad! Kaotajad on ju mõlemal pool rindejoont.