MEREMUUSEUMI SALADUSED: Jüri Vaimel – külaapteeker, kes projekteeris tuukriülikonna

Tegu on Eesti esimese tuukriülikonnaga, mis valmistati Tallinnas Riigi Sadamatehastes 1920. aastate algul. Vasest skafandrit lähemalt silmitsedes võib veenduda, et selle sisse ei mahuks kaugeltki mitte iga mees või naine. Vaskrüü seab kehaehitusele kindlad piirid: kasv peab olema parajalt pikk ja käed-jalad parasjagu peenikesed – küllap seadis ülikonna looja selle omaenese kehamõõtude järgi. Teada on, et praktilist kasutust ülikond ei leidnud, kuna katsetamisel purunesid veesurve tõttu selle puusapoldid ja rüü hakkas lekkima.

Jüri Vaimel (1890–1975) oli väga mitmekülgsete huvidega mees. 1924. aastal siirdus ta Johan Pitka eestvedamisel Kanadasse, kus Pitka asutas Briti Columbiasse Eesti asunduse. Kui Pitka naasis kodumaale, siis Vaimel jäi Kanadasse, asus 1930. aastatel elama Ontariosse ning muutis oma nime inglispäraseks George Waimeliks. Ajaleht Vaba Eestlane kirjutas 1968. aastal, et George Waimel oli väliseestlaste seas teada-tuntud sumeri keele entusiast, kes uskus, et eesti ja sumeri keel on sarnased „nagu kaks tilka vett“. Kanada Tartu instituudi andmetel astus Waimel 64aastasena Toronto ülikooli õppima antropoloogiat. 

Katsetamine Kroonlinnas õnnestus

Kuid veel enne emigreerumist oli Vaimel noore apteekrina pead murdnud, „kuidas saaks mere sügavuses vabalt kõndida ja vaadata, mis vee all on“. 1968. aastal rääkis ta, et taotles esimese maailmasõja algul Peterburis tsaaririigi patendiametist omaleiutatud tuukriülikonnale patenti. „Leidsin, et presendist tuukriülikond, mis tol ajal oli ainus ülikond vee alla minekuks, pole sobiv, kuna see ei pea veesurvele vastu. Tol ajal pumbati tuukrile õhku veepinnalt vooliku kaudu. See oli minu arvates naiivne ja väär,“ jutustas vanahärra.

„Farmatseudina oli mul selge ettekujutus, et tuuker peaks vee alla minnes hapniku ise silindriga kaasa võtma. Minu ettekujutuses võis tuukri seljale paigutatud silindris olla puhas hapnik, kusjuures aparaadis olev seebikivi sulatis võinuks süsiniku ära võtta, andes niiviisi tuukri kiivrisse „puhta õhu“. Vedela gaasina silindris oleva hapniku reguleerimine vastava ventiili kaudu näis igati reaalsena.“ Kui algul suhtutud Peterburis leiutisse skeptiliselt, siis hiljem nõustutud tuukriülikonda siiski katsetama. Kroonlinnas toimunud katse olevat õnnestunud, kuid ometi jäi leiutis patenteerimata.

Uuesti tuli Vaimeli leiutis päevakorda Eestis 1920. aastate algul, kui tema sõbra major Otto Oidermaa algatusel asutati aktsiaselts Poseidon, mis pidi hakkama uppunud laevadelt väärtuslikku lasti pinnale tooma. Ühtede allikate järgi kavatses Poseidon merepõhjast üles tõsta vaselasti vedanud aurulaeva Najaden. Vaimel aga pajatas, et merepõhjast kavatseti üles tõsta hoopis „tohutu hulk“ sõjaväesaapaid Saksa kaubalaevalt Erus, mille lastiks olevat olnud ka suur kogus mahagoni.

Päts muutus pessimistlikuks

Vaimeli sõnul sukeldus tema ise oma tuukriülikonnas merre kohas, kus Erus oli miini otsa sõitnud ja põhja läinud (teistel andmetel olnud tuukriülikond katsetamisel mehitamata). „Päästelaeva pardal jälgisid põnevusega mu sukeldumist laeva meeskond ja Poseidoni juhatuse liikmed major Oidermaa ja hilisem riigivanem Jüri Jaakson,“ meenutas Vaimel. „Noores vabariigis oli tol ajal ju suur jalanõude puudus ning seda loodeti leevendada vetesügavusest päevavalgele toodavate sõjaväesaabastega.“ Vanahärra sõnul oli saabaste pinnaletoomisega kiirustanud ka riigivanem Konstantin Päts, kes kuulunud samuti Poseidoni juhatusse.

Saapad jäid aga merest toomata, sest kui tuuker jõudis 150 jala (umbes 46 meetri) sügavusele, ei pidanud tuukrirüü puusaliikmepoldid veesurvele vastu ning ülikond hakkas lekkima. Uuesti plaanisid mehed valmistada tuukriülikonna terasest. Loodi kontakt ühe Rootsi tehasega, mis oli nõus sellist ülikonda valmistama, aga kuna töö oli kallis ja entusiasm lahtunud, jäi asi soiku. 

Kõige pessimistlikumaks olevat muutunud Päts. „Ta lõi käega, öeldes, et ega need saapad olegi enam tarvitamiskõlbulikud kauasest vees olekust,“ pajatas vanahärra ja kinnitas, et tema leiutis Eesti vabariigis ka patenteeriti.

Kasutult seisma jäänud tuukriülikond müüdi merejõudude staabile 50 000 marga eest õppevahendiks ning jõudis lõpuks muuseumisse.

MEREMUUSEUM ESITLEB: silmapaistvaid eksponaate muuseumi kogust

16. sajandi vrakist leitud ümarnõu, süstal ja ogadega savipott

Salapärane ümarnõu ja ogadega savipott on toodud merepõhjast umbes 1600. aasta paiku Naissaare lähistel uppunud kaubapurjeka vrakilt. Vraki on merearheoloogid nimetanud Nargen-1ks. Kuidas ja miks kasutati ümarnõud, on praegu uurijate jaoks veel mõistatus. Küll on aga teada vrakilt leitud graapenite ehk kolmjalgpottide otstarve – neid kasutati koldes toidu valmistamisel. Pronksist ja savist graapeneid leiti näiteks ka Kadriorus välja kaevatud 13.-14. sajandi kogelt, mida koos teiste leidudega – nagu näiteks arvukad jalavarjud, veskimängu laud, savipotid ja kogukas metallrist – saab oma silmaga uurida Paksus Margareetas.

Kaubaauriku Pakri roolikompass ja naktous

Kaubaauriku Pakri roolikompass kuulub Eesti meremuuseumi kogudesse samuti selle asutamisest saati. Seegi on välja pandud Paksus Margareetas. Varem lätlastele kuulunud laev osteti Eestisse 1922. aastal ning ristiti Lucie'ks. 1925. aastal ostis laeva AS Tallinna Laevaühisus ning siis sai alus nimeks Pakri. Laev müüdi lammutamiseks 1935. aastal. Ilmselt jõudis kompass meremuuseumisse enne müümist. Vasest kompass on valmistatud Rootsis navigatsiooniinstrumente tootvas firmas G. W. Lyth, kunstipärasel pronksist naktousil ehk kompassi jalal on kirjas inglaste firma J. W. Blakeney & Co nimi. 

Kaugsõidukapten Karl-Osvald Leemeti reisikohver

Indias soetatud mahukas nahkkohver tegi kaugsõidukapteni Karl-Osvald Leemetiga (1909–1993) läbi mitu kuud kestnud teekonna nii meritsi kui maitsi India ookeanilt Eesti poole. Leemet, nagu ka paljud teised kaugsõidumeremehed, jäi kaugel olles pärast riigipööret Eestis ja laevanduse natsionaliseerimist 1940. aasta suvel teadmatusse. „Peaksin ütlema, et minu elu kõige raskem moment oli, kui me olime India ookeanis. Mina olin sel ajal tüürimees ja ühtlasi veel raadiooperaator. Olime täiesti teadmatus olukorras 1940. aastal, kui meie laevandust riigistati,“ meenutas Leemet, kes sõitis merd kaubalaeval Kalarand, 1985. aastal Eesti Raadio saates „Tornitoa jutud“.

Aluse kapten Johannes Heyman sai vastukäivad korraldused. Eestis natsionaliseeritud kalanduse komissarid saatsid telegrammi käsuga sõita Kaug-Itta. Eesti endised laevandusjuhid andsid korraldusi Rootsist. „Rootsist tuli teine telegramm, et mingisugust Kaug-Itta sõitu ei ole teil,“ rääkis Leemet. Laeva juhtkond otsustas siiski alluda uute laevandusjuhtide korraldusele ja sõita Kaug-Itta. 

Sinna Kalarand siiski ei jõudnud, vaid jäi ankrusse Sri Lankal (siis Tseilon), kus inglased selle rekvireerisid. Meremeestest olid saanud maamehed, kes hakkasid sõitma Sri Lankalt läbi India rongiga Mumbaisse (tollal Bombay). „Terve see reis oli umbes neli kuud, mis me tulime sealt,“ meenutas kapten Leemet, kelle sõnul oli see raudteesõit läbi India kõige hullem, mis ta elus oli pidanud läbi elama. „Seal ei saand üldse hingata ka – niivõrd tolm oli, kõik aknad-uksed kinni, hirmus palavus!“

Kaks nädalat elati Mumbais, seejärel seilati Inglise reisilaevaga Iraani, kolm-neli päeva oldi Teheranis, sealt edasi sõideti Kaspia mere äärde, laevaga Bakuusse ning sealt edasi Moskvasse. 1941. aasta kevadel, kuu või poolteist enne sõja algust, jõuti Tallinna.

Tõnistete olümpiajaht

Lennusadamas saab aasta ringi vaadata 470-klassi jahti, mille Eesti NSV spordikomitee ostis spetsiaalselt Toomas ja Tõnu Tõnistele Souli suveolümpiamängude (1988) jaoks. Alus ehitati Saksamaal ja valmis 1988, kuid paraku jõudis see kohale nädal aega hiljem ja Tõnistetel tuli võistelda teise sama klassi jahiga. Sellega võideti hõbemedal. Ekspositsioonis olev jaht võeti kasutusele 1990. aastal. Tõnisted olid esimesed, kes sellega sinimustvalge lipu all võistlesid, ning võitsid 1992. aastal Barcelonas olümpiapronksi.

Santsukastid ja santsukotid

Santsukast ehk meremehekast oli kohvri- või kirstulaadne kast, kus meremees hoidis laeval oma isiklikke asju – rõivaid, hügieeni- ja kirjatarbeid, piipu ja tubakat, aga ka kaugetest maadest ostetud suveniire. Nimetus tuleb sõnast „sants“, mis tähendas teenistust või töökohta. Kui meremehed otsisid laeval tööd, nimetati seda „santsu otsimiseks“.

Rõhku oli pandud ka kasti ilule. Sageli kaunistas kasti kaane sisekülge mereteemaline pilt või joonistus ehk kaptenipilt. Kasti otstel asetsesid kunstipäraselt põimitud või värvitud käepidemed, mis näitasid meremehe pleissimisoskust. Aja jooksul asendusid santsukastid mugavamate santsukottidega.

Näitus „Tundmatu ookean“ jõuab Eestisse Ameerikast

17. oktoobril avatakse Lennusadamas näitus „Tundmatu ookean. Läänemeri maailmameres“ ja seal näitab muuseum neid esmakordselt ka külastajatele. „Näitus tuleb Ameerikast ning aasta aega on kestnud töö Eesti merefüüsikute, hüdrograafide ja teiste teadlastega, et tutvustada ka ookeani kõrval asuvat kodukanti,“ selgitas Eesti meremuuseumi kommunikatsioonijuht Õnne Mets. 

Muuseumis loodetakse, et sulgemine, nagu juhtus kevadel koroonapandeemiast tingitud eriolukorra ajal, neid rohkem ei ähvarda. „Me oleme lepingutega seotud. Näitus peab minema meilt edasi järgmistesse riikidesse ja meil ei oleks võimalik seda kauem enda juures hoida,“ selgitas Mets ja lisas: „Saksamaal jäetigi see näitus [koroonakriisi pärast – K. A.] ära. Seetõttu on Eesti meremuuseum Euroopa meremuuseumidest esimene, kuhu see näitus tuleb, ja siit edasi Euroopasse läheb. Läänemerd käsitlev näitus jääb aga Lennusadamas pikemalt avatuks.“ 

40 aastat Paksus Margareetas

Tänavu suvel möödus Tallinnas peetud olümpiaregatist 40 aastat. Eesti meremuuseumil on lisaks meretemaatikale veelgi põhjust seda juubeliaastat tähistada: 1980. aasta olümpiamängudeks otsustati meremuuseumi jaoks korda teha endine vangla Paks Margareeta, mis seisis põlenuna ja võssakasvanuna vanalinna veeres. 

„Meremuuseum oli algul hästi kitsukestes ruumides Paksu Margareeta kõrval olevas väikeses majas,“ rääkis Eesti meremuuseumi kommunikatsioonijuht Õnne Mets. „Otsustati, et olümpiaregatiks tehakse Paks Margareeta valmis meremuuseumiks, aga tegelikult ei jõutud; purjeregati ajaks avati ajutine näitus. Meremuuseum Paksus Margareetas avati 1981. Aga ikka on see meie jaoks oluline, sest töö sai käima lükatud.“