Toivo Tootseni mälestused 10 | Sädeme rahvas

Sädeme toimetus asus kuuekümnendate keskel Pärnu mnt 10 suures majas draamateatri vastas. Selle arhitekt oli kuulus soomlane Saarinen ja nüüd tuntaksegi seda kaunist hoonet Saarineni majana. Tol ajal kutsuti seda kirjastuste majaks. Lõviosa ehitisest võtsid enda alla raamatukirjastus Eesti Raamat ja kirjastuskomitee, aga ruumi jagus ka mitmele toimetusele. Meie toimetusse jõudmiseks tuli tõusta laiast trepist üles, siis üle siseõue paremasse nurka ning sealt treppi mööda neljandale korrusele. Väike-Karja tänavalt pääses neljanda korruse trepile otse. 

Pikk kitsas koridor jagas selle korruse kaheks – Karja tänava poole jäid Sädeme ruumid, teisel pool koridori oli ajakirja Tehnika ja Tootmine toimetus. Seal töötas erudiit Aleks Kaskneem, kellega sain päris heaks tuttavaks. Haruldane inimene, kes teda veel mäletavad! Tehnikatundja, matkaja, orienteeruja. Ta kirjutas ka Sädemesse tehnika- ja matkateemalisi lookesi, nii et väärtuslik välisautor oli meil kohe üle koridori võtta. Lisaks muule tegi ta oivalisi nastoikasid, mida aeg-ajalt meilegi degusteerida pakkus.

Kohe välisukse kõrval oli akendeta arhiiviruum, ilmselt kunagine teenijatuba või panipaik. Seal olid riiulites Sädemete kaustad läbi aastate, samuti muud materjalid. Arhiivitoakeses oli ka lauake laualambiga ja tool, siin sai segamatult kirjutada, kui mõne artikliga kiireks läks.

Milvi Sikku tundsin sädelastest juba varasemast ajast, nüüd sain lähemalt tuttavaks teistega. Peatoimetaja oli Lembit Prits, keda olen põgusalt maininud ka varem – leebe ja sõbralik mees. Lembit oli varem olnud komsomoli keskkomitees pioneeritöö instruktor, seejärel Tallinna pioneeride palee direktor, nii et töö lastega oli talle ilmselt südamelähedane. Arvan, et nooruses oli ta skaut olnud, igal juhul  tõi ta Eesti pioneeriellu palju skautlikke elemente. Suuresti oligi pioneeriinstruktorite idee ju skautlusest pärit, samuti erinevad vilenöörid, instruktorimärgid ja palju muud, mis sellise tegevuse lastele põnevaks teeb. Romantiline hing pesitses Lembitus edasi, talle meeldis matkata metsas, ööbida telgis, teha lõket. Loomult oli ta tagasihoidlik ja tasase häälega. Tema juhtimist toimetuses nagu suurt ei tundnudki.

Perenaiseohjad olid rohkem vastutava sekretäri käes, kes vastutas maketi ja numbri kokkupanemise, trükkimise, honoreerimise ja kõige muu eest, alatasa oli tal käes joonlaud veergude mõõtmiseks. Vastutav sekretär oli Laili Aasmann, igisärav, ülimalt rõõmsameelne, helge inimene. Sädemesse tuli ta ülikoolist, kus õppis ajalugu ja keeleteadust. Lastelehe juures alustas ta kirjandusliku kaastöölisena, käis kõik Sädeme toimetused läbi, oli ka toimetaja kohusetäitja. Kui Sädemes loodi vastutava sekretäri koht, saigi selle Laili. 

Tema hobi oli koerte kasvatamine, ta oli ka koerakasvatajate klubis agaralt tegev. Tema saksa lambakoer Rommi oli toimetuse lemmik. Rommi vedas talvel toimetuse spordipäeval kelku ja oli igati vahva loom.

Laili oli inimene, keda ma ei mäleta kunagi kellegi peale vihastavat või pahandavat. Ka mõnest eksimusest või apsakast andis ta tegijale teada vaikselt ja tavaliselt väikese huumoriga. Kolleeg Väino Männiste meenutas: „Ma ei olnud ju kuigi vilunud kirjutaja. Laili tegi mulle selgeks, kuidas kirjutada lehte lugu lastepäraselt. Et see ei ole sul juhtkirja kirjutamine. Mis seal salata – isegi grammatika põhitõdesid õppisin tema käest. Kui paljudel praegustel ajakirjanikel oleks sellist keelekoolitust vaja!“

Hiljem jätkus minu koostöö Lailiga Eesti Raadios. Pensioniajal oli ta seal masinakirjutaja, aga erksa inimesena oli Laili üks esimesi, kes tegi endale selgeks arvuti ja oskas sinnagi tekste sisestada. Meelejahutaja ajalehe ja Meelejahutaja Raamatukogu tekstifailid tulid just tema käe alt.

Kunstnikud olid Asta Kristjuhan ja Maret Kernumees. Lisaks lehetööle illustreeris Maret ka lasteraamatuid. Kunstnikke oli kaks, kuna lisaks muudele illustratsioonidele tuli enamasti joonistada ka kõik pealkirjad – Säde oli ju ikkagi lasteleht, seega pidi ta olema rõõmus ja värvikirev. Need kaks daami said selle tööga suurepäraselt hakkama.

Väga oluline osa lehes olid fotodel. Meie fotograaf Arnold Rammo käis elu jooksul läbi sadu koole ja tegi tuhandeid pilte. Muhe ja naeratav, sai ta lastega hea kontakti: nad ei kartnud pildistajat, olid loomulikud nagu lapsed ikka. Hiljem tegi Arnold pilte ka mõnest meie RAMETO ettevõtmisest ja minu mäletamist mööda oli ta ka Raadiolehe mitteametlik fotograaf.

Korrektor oli Adeline Sootna, keda kõik kutsusid lihtsalt ja koduselt Adeks. Tegelikult oleks pidanud ütlema proua Sootna, sest Ade Sootna oli tõesti proua selle sõna õiges tähenduses. 

Pioneeritöö osakonda juhatas Juta Renzer, kellest hiljem sai lehe peatoimetaja. Juta oli parajalt nõudlik, aga samas ka oma alluvaid hoidev-kaitsev ning kui vaja, päris tütarlapselikult vallatu. Juta abikaasa Vladimir töötas partei keskkomitees. Diimer – nii kutsuti teda Juta eeskujul meie toimetuses – aitas mõnigi kord meie inimesi olmeprobleemide lahendamisel. Suuresti tänu Jutale ja Diimerile sain minagi lõpuks korteri ja hiljem ka telefoni.

Kooli- ja teadusosakonda juhatas Aili Tann (Laulik), imeliste pruunide silmadega pikemat kasvu kena noor daam. Ailiga kujunes meil üsnagi lähedane suhe, ta oli kuidagi armsalt kodune, justkui oma õde. Minusse ta suhtuski kui väikevennasse. „Titeke“ – nii ta mind omavahel kutsus.

Aili tädi elas Soomes. Kui laev hakkas Helsingi vahet käima, sai Aili võimaluse tädile külla minna. Mäletan, et tagasi tulles ei jõudnud ta ära imestada: „Kujutad sa ette – me läksime tädiga linna peale, tal tuli kingal konts alt... Ja ta astus kingapoodi, ostis uued kingad ja jättis vanad sinna!“ Loomulikult oli see meie jaoks üüratu pillamine. Kingaparandus oli endastmõistetav asi, meil täideti tol ajal ju ka pastapliiatsite südamikke ning võeti üles sukasilmi. Soomlased küsisid kõike seda siin nähes osavõtlikult, et kas teil kondoome ka pestakse ja parandatakse…

Aili sõbranna ja kursuseõe Tukaga – kelle pärisnimi oli Mai Järvekülg – sain ma muidugi ka kohe tuttavaks. Kui ma kuulen sõna „sinisukk“, tuleb mul silmade ette Tukk. Erudeeritud, palju lugenud, omainimene kunstnike ringkonnas. Tema kaudu sain minagi mitme tolle aja kuulsa kunstnikuga tuttavaks.

Pildid:

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=451257&_xr=5f57875de495e

Ajalehe Säde pioneeritöö osakonna tollane juhataja, hilisem peatoimetaja ja Eesti NSV teeneline ajakirjanik Juta Renzer.