Valve Raudnaski kolumn | Piir pillamisele!

Võrratul tondi- ja loomajuttude meistril Juhan Jaigil on mitu lugu kaarnakivist. Kaarnakivi on sõrmkübarasuurune sile pruuni värvi kivikene, pealtnäha ei midagi erilist, aga võib täita kõik omaniku soovid. Heinsepa küla Taavet leidiski poisikesena kruusaaugust juhuslikult kaarnakivi, aga pole tal kulda ega laialt muud rikkust. Nimelt arvab Taavet: „Olen ikka saand leivakest ja sealiha niipalju kui kulub, ei ole osand midagi tahta kivikeselt.“

Jaigi juttude kangelased ongi mõistlikud maainimesed, kes küllap kuldkalaltki ei nõuaks tõlda, lossi ja kuningatütart, vaid näiteks head rukkisaaki. Ka meie vanasõnad peavad õigeks, et oma tahtmistes tuleb piiri pidada – et „suur tükk ajab suu lõhki“ või et „ahnus ajab auku“. Ega sealjuures liigset koonerdamist ka heaks kiideta. Vanasõna arvab, et „ihne inimene ja nuumsiga on kasulikud peale surma“.

Viimane vanasõna tõi meelde ühe tõestisündinud loo. Meistrimees töötas Tallinngaasis ja saadeti suure tehase peainseneri koju gaasipliiti remontima. Töö tehtud, palus ta peremehelt tikke, et kontrollida, kuidas gaasipliit töötab. Kogemata pistis ta pärast tikutopsi oma taskusse. Järgmisel hommikul helistas peainsener Tallinngaasi ülemustele ja kaebas, et nende firma töömees on tema tikud kaasa võtnud. See lugu juhtus 1970. aasta paiku ja tikutops maksis siis ühe kopika.

Nõukogude inimesele seletati tahtmise-saamise vahekorda nii, et seni, kuni elatakse sotsialismi ajal, kehtib kord „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele vastavalt tema tööle“. Aga kui jõutakse kommunismi, siis „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“. Keegi ei võtnud neid loosungeid tõsiselt ega arutanud, kui tihti ja kuidas igaühe vajadusi mõõtma hakatakse, sest eestlane pole utoopiausku rahvas. Siiski-siiski! Loosung „Viie rikkama riigi hulka!“ sai päris suure saagi.

Tänapäeva üks tarbimisloosungeid on „Sest oled seda väärt“. Kui nüüd Juhan Jaigi juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et Heinsepa küla Taavet oli väärt leivakest ja sealiha. Meie puhul arvatakse, et peale sealiha ja leivakese oleme väärt Kleopatra kuldse ilurituaaliga spaapuhkust või viimase peal autot. Reklaami jaoks polegi maailmas asja, mida me väärt pole.

Aga kas oleme väärt oma koduplaneeti Maad? Mida päev edasi, seda ilmselgemaks saab, et oleme teda võtnud kui supermarketit, mille riiulitelt ei saa kaup kunagi otsa. Heaoluühiskonna suhtumine on pidanud õigeks, et asju pole vaja hoida, neid pole vaja parandada. Neid tuleb kasutada ja kui katki lähevad või ära tüütavad, siis minema visata.

Selle pillamiskultuuriga andis meie põlvkonnal harjuda. Ostsin 2000. aastal uue televiisori ja arvasin, et seda jätkub elupäevade lõpuni. 2007. aastal keeldus telekas töötamast. Kui teleriparandaja kutsusin ja oma pahameelt avaldasin, soovitas ta mul ajaga kaasas käia.

„Kuulge, proua,“ ütles meister, „ kuidas siis majandus saab kasvada, kui teie telekas viie-kuue aasta pärast rikki ei lähe?“ Protesteerisin: „Aga ma ei taha oma elupäevi kulutada pidevale asjade vahetamisele. Pealegi, kuhu see saast kõik pannakse? See katab varsti maakera.“

Õnneks on praegu, 2020. aastal, aktuaalne teema taaskasutamine, asjade remont ja parandamine. Veelgi tähtsam, et noored on selle omaks võtnud. Igasugused taaskasutuskohad on nende seas väga populaarsed. Renditakse bokse, kuhu viiakse oma riided odavalt müüki ja teisest boksist ostetakse endale midagi selga. Nad ei pea enam õigeks toetada kiirmoodi, kus pärast esimest pesu tuleb kleit ära visata. Kuuldavasti rõhutavad ka noorte popikoonid, et ostavad oma riideid kirbukatest. Väike asi, aga hoiakuna oluline.