Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestis sõitis viimane kitsarööpaline rong

Läinud sajandi viiekümnendatel-kuuekümnendatel aga kogunesid tumedad pilved nende raudteede kohale. Rahvale öeldi, et laiarööpaline on kiirem ja rongisõitjaile mugavam. Tegelik põhjus oli muidugi selles, et sõjaväemasinad muutusid raskemaks ja ega liikumiskiiruski armeed rahuldanud. Nii alustatigi kitsarööpalise tee ümbernaelutamist ja raudteetammide tugevdamist, kus vaja. Osa teedest pandi kohe kinni. Esimesena Liiva-Vääna liin.

Eesti üks toekamaid kitsarööpalisi liine oli Mõisaküla ja Ikla vahel. Tegelikult jõudis see Iklani alles läinud sajandi kahekümnendatel aastatel ja lõppes seal nagu noaga lõigatult 700 meetri kaugusel Läti Valmiera–Ainaži raudteest. Kardeti, et ühisraudtee korral kipuksid lätlased kaubavedu enda kätte haarama. Ainažiga tehti ühendus alles nõukogude ajal.

30. septembril 1975 läks Mõisakülast viimast korda läbi Ainaži Valmierasse teele kitsarööpaline rong, koormaks 34 Talleksi ekskavaatorit. Lisakaupa võeti Kilingi-Nõmmelt juurde ja Valmierasse jõudes oli rongil 58 vagunit.

Eesti kitsarööpaliste teede ajalugu sellega lõppes ja alustati Pärnu–Riia laiarööpalise ehitust.