Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Otepää ümbruses hiigelmanöövreid peeti

Punaste lendurid käisid sinistele lendlehti loopimas: „Veel ei ole hilja asjatut vastupanekut ja kahevõitlust lõpetada... Mille eest võitlete ja surete? Mitte uhke rahvuslise vabaduse aate eest, vaid ääretu maade ahnitsemine sunnib teid mõttetut võitlust jatkama... Mis te ikka asjata punnite, lööge käega ja tulge Tartu, siis lähme koos „Lindasse“ ja kui veel hästi läheb, siis kabareesse kah...“

Sinised ei lasknud end haneks tõmmata. Lahingud läksid lahti, kõik kraavid sõdureid täis. Ja nagu praegu ralliajal, kerkisid ka siis poehinnad, nagu oleks neile pärmi lisatud. Näiteks maksis hommikul üks õun terve marga, lõuna ajal juba kaks ja õhtul kuus marka. 

Manöövriteärevuses kaotas üks sõdur joostes oma saapasäärde pistetud lusika põllule. Juhuse kombel sattus sellele peale kindral Jaan Soots, kes kohe sõjaväe varustusvalitsuse ülema kolonel Tõnis Rotbergi enda juurde kutsus, lusika ulatas ja käskis: „Arvele võtta“.