Foto: Eesti Spordimuuseum/ Wikimedia Commons
Eesti
12. september 2020, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas olümpiavõitja Palusalu andis autole valu

Kahekordne olümpiavõitja higistas. Päev näis olevat jahe, Kristjan Palusalul oli paks villane mantel seljas, kui ta kõik oma keha 184 sentimeetrit pikkust ja 115 kilo raskust sai surutud tillukese sõiduauto hiiglasliku rooliratta taha, pea laes kinni, näitab 12. septembril 1936. aastal ajalehtedes ilmunud foto.

Berliini mängudelt triumfiga koju tulnud Palusalule oli insener Mardi pakkunud oma autokoolis tasuta õpet juhiloa saamiseks. Rooli taga istumine paneb rohkem higistama kui mõne keskpärase vastasega rassimine, tunnistas matikuulsus ajakirjanikule, kui teiseks õppesõiduks Kentmanni tänavas rooli istus.

Palusalu käivitas mootori. Sõiduk liigub aeglaselt paremale, paneb reporter kirja koos Mardi käsklusega: nüüd kolmas käik sisse! Veel gaasi... no nüüd läheb! „Oleme juba Liivalaias ja pöörame jälle paremale Ahju tänavale sisse,“ kirjutab reporter kohusetruult. „Ühe toiduainetepoe uksel seisab valges põlles perenaine ja vaatleb autot juhtivat Palusalu muigel näol. „Meid juba tuntakse!“ naerab insener Mardi.“

Ja ongi sõiduveerandtund läbi – Palusalu saab veel sõita oma koju Magasini tänavas ja viskab teel ka ajakirjaniku ära. Too jõuab veel pärida, kuidas maadlusmeistrile talle kingitud Pillapalu talu meeldib. „Seal on järvi ja metsi ja talu on suur,“ räägib Palusalu. „Tulevaks aastaks on hooned juba täiesti peal, nii et võib sisse minna elama.“