Eesti

Villu Kanguri kultusraamat | Tervitusi vastu kuud! 

Villu Kangur, 10. september 2020, 05:50
Villu KangurFoto: Arno Saar
Igas Eesti Ajaloo numbris teeb Villu Kangur ülevaate ühest kultusraamatust, mis on talle muljet avaldanud ja meeleolukaid elamusi pakkunud.

„Marsi kroonikad“
Autor: Ray Bradbury
Eesti Raamat, 1974
192 lk

Kas ma omal ajal koolipoisina teadsin, et mirabilis tähendab ladina keeles hämmastavat või imelist? Kui käisin kaheksandas klassis, hakkas aga äkki ilmuma Mirabilia-nimeline sari, Eesti Raamatu poolt väljaantuna. Sest eks Glavlit (ehk tollane tsensuur) sai ju ka aru, et sovetti tuleb ehmatada tema vaenlase relvaga. Polnud ju tollal NSV Liidus näiliselt midagi eriti kriminaalset või ulmelist. Nüüd, seda raamatut üle lugedes: tegevus toimub aastatel 1999–2026. Mulle sobib! Hakkan nüüd oma kodusel Maal asustatud perekoloonia peale pikemalt mõtlema. Mõned aastad näikse veel aega olevat.

Nii et juurdlen omaaegse bolševistliku utoopia üle luua Marsil uus ühiskond, kus sugudel poleks enam vahet. Andeks, see on meil kahe jalaga Maale toetudes juba käes! Mõtlen ka sellele, et Marsil olla meil kunagi olnud üks ühine keel. Pardon my French!

Minevik, olevik ja tulevik ei olla enam tähtsad. Andeks, kulla Taevaisa, minu järeltulijatel on see kiip otsapidi juba naha all.

Tahan teile aga rääkida sellest, kuidas mina ei olegi tulnukaid näinud. Ufosid vast, jah! Endiselt vahin hoolega telekast kõike paranormaalset. Eriti seda, mis asub Antarktika all ja meie ookeanide põhjas ja kas see sisaldab ka fašiste.

Tulen aga vargsi tagasi Bradbury juurde. Mõistagi oli ta oma ajast ees. Ta lendas endast lihtsalt kaugemale. Ning igasugune selline fantaasia on mulle alati teretulnud. Tervitan siinkohal Elon Muski. Mul endal pole Punasest Planeedist vist enam mingit kasu? Näen unes siiski ka seda, et robot laskub kunagi mu koduõuele, hakkab seal ehitama teist robotit ja koostöös prindivad nad mulle välja maja, kust viimnegi hapnik, mis sisaldab armastust, aknast välja ei susise.

Tegelikult: kohtusin kunagi Kalinini tänaval mehega, kes üritas tõestada, et tänavalatern on teda hetkeks ära kustutanud ja tagasi toonud ning ta ei teadvatki enam, kus ta hetkel asub. Ma ei oskaks seda praegusel Kopli tänaval enam kalamajalastele seletada. Eriti selle tänava nime. See oleks juba üks pikem jutt…

Ent räägime nüüd asjast ka. Bradbury nägi paljusid asju ette. Ent aastal 1950 polnud tal aimugi, et telefon võiks tulevikus käia veel läbi keskjaama. Selle peale ta ei tulnud. Niisiis: helistas mulle hiljuti keegi mimmu, kelle robootika kõlas nagu Marsilt. „Mul on teile siin üks ulmeline pakkumine! Pakun teile odavamat internetiühendust…“ Mis te arvate, kuhu ta saatsin? Ikka kuu peale!

Tõtt-öelda mulle väga meeldivad fantaasiad, hulga rohkem kui reaalsus. Kas ma seepärast vahingi taevasse? Aga nüüd lubatagu veelgi vinti peale keerata. Minu erinevad argitöövahendid nõudsid tarkvarauuendusi. Ei asetanud ma aga ennast tulevikukommunismi Marsil – tahaksin ju sealt alati viimase raketiga koju tagasi saada! Tulin toime. Vabalt. Ärge arvake, et vanusega kaasneb seniilsus! Uuendan end alati nii: kui rätsepmeister lõikas mu keskkooli lõpuülikonnast natuke vähemaks, et vesti sealt vist välja ei tule, siis las ta olla. Nüüd aga juba tean, et puukuues paistab sealt välja vaid fassaad. Vanas eas ära enam vaata, kas selja taga on vooder või täisvillane. Mõõdetud materjal kannatab ehk välja! Kas ka edevust! Vahi fassaadi!

Tule taevas appi! Tere tulemast Maa peale! Ei hakka nüüd seda jora ajama, et miks tuleb meil vahel sukelduda olmesse ja ulmesse. Et siis hetkel nii: sõnum tuleb Marsilt. Mulle meeldib väga lugu Johnny Õunaseemnest, kes sinna uude ellu saabudes mõtles: „Kuidas ma siia sobin? Mida ma tegema hakkan? Kas minu jaoks leidub tööd?“ Siis oli ta minestanud.

Vastan nii, nagu Bradbury kirjutas: „Õhk on üsna hõre! Mõnele see ei istu.“ Noh, seda ikka juhtub! Elus vähemalt korra.

Tegelikult mängib koer õues praegu palliga. See on tema oma muna tüki suurema muna peal ja mitte selle sees. Olen tänulik, et ta on nelja jalaga seal, kus ta sündis. Kuu on ka hetkel alles pooltäis. Mul aga on paar õlut juba sees. Ei viitsi oma kodustega Marsist rääkida. Eriti allegooriliselt. Õnneks jääb see kõik väljapoole meie koduaeda.

Taevas on meil tagariiulis! Selgeltnägijatelt ennast lugeda on väga lihtne. Näiteks Bradburylt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee