Eesti Diviisi meeste saatus pärast sõja lõppu: peaasi, et kommunistide kätte ei lange

Eesti Diviisi sõjamehed, kes lõpetasid sõja 1945. aasta mais Kesk-Euroopas, jagunesid kaheks suureks grupeeringuks. Teatavasti langesid tuhanded Eesti Diviisi mehed Tšehhimaal sõjavangi. Ligikaudu viiesajal, aga võib-olla ka rohkemal õnnestus ühekaupa või väikeste salkadena põgeneda üle Tšehhi-Saksa piiri läände ning jõuda ameeriklaste okupeeritud tsooni. 

Kuid hoopis paremas olukorras olid need ligi 1500 leegionäri, kes teenisid sõja lõpupäevil Eesti Diviisi tagavararügemendis Taanis. Taani oli liitlastevaheliste kokkulepetega määratud väljapoole NSV Liidu okupatsioonitsooni Saksamaal ja kuna Saksamaa põhjaosas tegutses Suurbritannia väegrupeering (Briti 2. armee ja Kanada 1. armee), siis tuli neil teoreetiliselt oodata vaid inglaste saabumist, et end neile siis vangi anda.

Kuid seda Eesti mehed muidugi ei teadnud ja eks mais 1945 mõtles iga mees, kuidas mitte kommunistide kätte langeda. Nii ohvitserid kui ka sõdurid sobitasid vähehaaval suhteid taanlastega, lausa Taani vastupanuliikujatega, et sel viisil venelaste käest pääseda, kui Punaarmee peaks tõepoolest oma pealetungil üle Taani-Saksamaa piiri tulema. Ettevõtlikumad valmistusid pagema üle Öresundi väina erapooletusse Rootsi kuningriiki (sinna olid mõned õnneseened juba varemgi põgenenud).