Toivo Tootseni mälestused | Kuidas sündis Jõhvi Joosepi jutunurk

Enamasti kirjutasin Sädemes reportaaže ja olukirjeldusi, aga väga palju ka humoreske. Huumoril oli Sädemes kindel koht: igas numbris oli kas satiiriline „Naaskel“, mille lugusid tegi peamiselt Hille Sild (Tänavsuu) või siis följeton-humoresk minu sulest. Alguses kirjutasin nende alla oma nime – T. Tootsen. Aga pikapeale hakkas idanema idee: tekitaks oma kirjandusliku kuju! Naaskel, kelle pildilise ilme lõi Edgar Valter, oli satiirik. Aga mulle passis kirjutada rohkem muhedas, muigvel võtmes.

Nii sündiski Jõhvi Joosep. Heatahtlik, aga oma heas tahtmises sageli koomiliselt äparduv, sümpaatne naljanina. Rubriigi pealkirjaks sai „Jõhvi Joosepi jutunurk“ ja esimene kirjutis selle all ilmus laupäeval, 28. novembril 1964. aastal. Loo pealkiri oli „Lihtsalt ei mõista“.

Lihtsalt ei mõista

Mina olen Jõhvi Joosep. Jõhvis ma ei ela, mind ainult hüütakse nii. Olen pikk ja peenike ja oskan igale poole ning igalt poolt jälle tagasi välja vingerdada. Ma ei püsi paigal ja olevat ülepea üks suur jõhv või rüblik. Õpin Kergemeele 8-kl. Koolis. Ja nüüd ma räägin ühe loo, mis minuga juhtus.

Nii ma siis hakkasin. Õpetaja ütles ka, et see on enda harimine. Marke ja muid asju koguda. Mina alustasin kompveki- ja nätsupaberitega. Mis on kasulik ja magus üheskoos. Kommisöömisel ja nätsunärimisel on nüüd kindel eesmärk. Paberit saada. Ainult kole häda, et meie vabrikud teevad nii vähe sorte kompusid. Kõigest viiskümmend kuus eri sorti paberit.

Seepärast sai hakatud tikutoose koguma. Väga õpetlik ja kasulik, kui osata koguda. Ning seda hoolega teha. Esimese nädalaga sai sahtel täis. Ja pärast pidi ema kapist riided diivani peale tõstma. Erinevate siltidega tikutoose oli tõesti palju. Ära tüütas.

Postkaardid ei võta palju ruumi. Päris kenad teised ka. Ants müüs mulle oma alustatud postkaardikogu maha. Vana vedruga lauakella vastu. Millel seierid olid kadunud. Ühe ropsuga oli mul kakssada postkaarti ilma suurema kogumiseta käes. Keerasin nad vana salli sisse ja panin kingakarpi. Paberid, need kompude omad ikka, olid läinud. Teadmata suunas.

Ja hakkasin filatelistiks. Iga laps teab, et õige kogumine on margikogumine. Õpib tundma geograafiat ja kultuuri ning teadust ja tehnikat. Sest need on markidel. Mis osutus aga valeks. Geograafia jäi mul ikka kolmeks. Kuigi marke on juba üle kolmesaja. Ja naabrid lõid igavest lärmi. Kiskusin postkastis nende kirjadelt margid maha. Asjata õiendasid. Marke ma korjan, aga võõraid kirju ei loe. Need jäid naabritele lugemiseks.

Üldiselt otsustasin pärast seda jama postkaarte edasi koguda. Aga need olid igale poole ära kadunud. Vist pliidi alla. Kord peab majas olema, ütleb ema ja mina ka.

Nüüd ma ei saagi aru. Õpetaja kiitis Reinu. Üle kuuesaja margi. Kah asi. Kõik üks tühi praht. Nagu omast käest tean. Minul on mitu kogu. Aga keegi ei tee väljagi.

Endal mul seda esimese Jõhvi Joosepi jutuga ajalehenumbrit enam alles ei ole, aga rahvusraamatukogu saatis mulle lahkelt digikoopia.

Jõhvi Joosepile andis näo ja kuju meie kunstnik Maret Kernumees, tema illustreeris ka esimesed kaks Jõhvi Joosepi raamatut. Tosin aastat pärast esimese Jõhvi Joosepi jutu ilmumist kirjutasin Sädemes kokkuvõtva „Jõhvi Joosepi memuaarid“:

Nüüd saab sinna umbes täpselt tosin aastat tagasi. Kui ma esimese jutu tegin. Mis nurka pandi. Sädemes „Jõhvi Joosepi jutunurka“. Sinna ma jäin õige mitmeks aastaks. Kuni nurgast välja kasvasin.

Nurgas olen nahutada ka saanud. Suuliselt küll. Aga selle eest hästi terava keelega. Kuna nuhtlejaks oli eesti keele õpetaja. Kellel keel hästi käes on. Hurjutas mind õigekirjavigade pärast. Komasid ja punkte olevat mul ka nagu kotiga. Külvan neid igale poole. Ja mis siis saab, kui need idanema hakkavad? Et kui mõni laps selliselt kirjutatud lugu loeb. Võivat ka valesti kirjutama hakata.

Mina arvan teisiti. Küll sellel lapsel võib hea meel olla. Kui aru saab, kus mina vea tegin. Ja ise õigemini oskab kirjutada kui Jõhvi Joosep.

Klassikaaslased – Kivinõmme Kusta, Elle-Vaike, Muru Maimu, Kesakännu Juku jt. – andsid ka oma koosa. Ei näitavat neid õiges valguses oma juttudes. Mõtlevat asju omast peast juurde. Pajuviidika poiss ütles, tema isiklikult jäävat kõlama väga negatiivsetes toonides. Ja kogu Kergemeele koolist võivat jääda väga kerglane mulje. Vale puha! Parem hoiatuseks üks Kergemeele kool. Ja seegi välja mõeldud. Kui et igas koolis oleks kergemeelne vaim. Tõeliselt.

Jõhvi Joosepi esimene raamat

Mingil ajal sai neid lookesi piisavalt palju, nii et Heino Väli pani kimbukese Jõhvi Joosepi jutte tema koostatud lastejuttude kogumikku „Jutupaunik“.

Kui Eesti Raamatu laste- ja noorsookirjanduse juhatajaks sai Andres Jaaksoo, keda tundsin juba tema ajakirjas Pioneer töötamise ajast, tegi ta mulle ettepaneku, et neist lugudest võiks kokku panna raamatukese. Nii sündiski mu esimene raamatuke. Mul on alles selle kirjastusleping, selle on sõlminud tollane Eesti Raamatu direktor Raimond Potisepp 19. detsembril 1973. aastal. Elukohaks on mul märgitud Tallinn, Sõlme 6-2. Autoritasu oli 150 rubla autoripoogna eest. Raamat ise ilmus 1975. aastal, maksis 11 kopikat ja seda trükiti 28 000 eksemplari. Raamatukoguköites raamatuid tehti 1500.

Tol ajal loeti raamatuid päris hoolega. Kui kirjanik kirjutas neil aegadel aastas ühe keskmise paksusega raamatu, sai selle honorari eest üsna muretult terve aasta ära elada. Aga siis oli ka kirjanikke mitu korda vähem kui praegu.

Kokku ilmus Jõhvi Joosepi raamatuid koguni viis, neist kaks viimast on juba mu poja Tõnisega kahasse kirjutatud. Kõige esinduslikum sai Raivo Järvi illustratsioonidega kogumik „Jõhvi Joosepi koolijutud“, mille andis välja kirjastus TEA oma lasteraamatute varalaeka sarjas.

Südantsoojendav tunne oli, et too kõige esimene Jõhvi Joosepi lugu valiti ligi 50 aastat hiljem esinduslikku kogumikku: trükiti ära 2018. aastal TEA kirjastuse välja antud „Koolilugude ja -salmide kuldraamatus“. Selles kogumikus olid koolijutud meie parematelt kirjanikelt Oskar Lutsust alates. Ja selles kogumikus oli ka mu poeg Tõnise pala „Kool“, mille ta kirjutas teismelise koolipoisina, kui me juba koos andsime välja raamatu „Jõhvi Joosepi jututuba“. Tollesse raamatusse kirjutas Tõnis õige mitu heal tasemel huumoriga jutukest. Tema oli ka see, kes minu kirjutatud koolilood ajakohastas. Nüüd peaksid need lookesed kaasaega kirjutama juba lapselapsed Ruuben ja Aadam – siis ehk sünniksid need ka praegustele koolijütsidele lugeda.