Maarja VainoFoto: Arno Saar
Eesti
27. september 2020, 10:57

Maarja Vaino: „Pagulaskirjandus on hoidnud mälu järjepidevust.“

„Pagulaskirjandus on üsna omalaadne ja kindlapiiriline nähtus Eesti kirjandusloos. Seda on hiljem püütud n-ö integreerida ülejäänud eesti kirjandusega, kuid päriselt ei ole see õnnestunud ja kas seda ongi vaja? See on kirjandus, mis on loodud väga erilistes tingimustes ja erilisel emotsionaalsel taustal,“ leiab Kirjandustänava festivali idee autor ja ellukutsuja, kirjandusteadlane Maarja Vaino.

„Pagulaskirjandus on üsna omalaadne ja kindlapiiriline nähtus Eesti kirjandusloos. Seda on hiljem püütud n-ö integreerida ülejäänud eesti kirjandusega, kuid päriselt ei ole see õnnestunud ja kas seda ongi vaja? See on kirjandus, mis on loodud väga erilistes tingimustes ja erilisel emotsionaalsel taustal,“ leiab Kirjandustänava festivali idee autor ja ellukutsuja, kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Võib lõputult vaielda, kas õigus oli minejail või jääjail, kummad olid tugevamad ja kummad andekamad või rohkem eestlased. Olles küll teada-tuntud pagulaskirjanikud, on nii Henrik Visnapuu (kes saanuks tänavu 130) kui ka Kalju Lepik (kelle 100. sünniaastapäeva tähistame), kellele siinkohal keskendume, saanud oluliseks osaks Eesti suurest kirjandusest.

5. septembril juba neljandat korda Koidula uulitsas toimunud Kirjandustänava festival keskendus lisaks Visnapuule ja Lepikule ka teistele tähtpäevalistele, pühitsedes Jaan Krossi sajandat, Vaino Vahingu 80., Eduard Vilde 155. ning Johannes Aaviku 140. sünniaastapäeva. Koidula uulits on eriliselt kirjandusega seotud tänav, mille ühes otsas on Anton Hansen Tammsaare, teises aga Eduard Vilde muuseum ning tänava keskpaigas asub eesti kirjanikele ehitatud kortermaja, kus elavad praegugi mitmed armastatud kirjanikud.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99