LUULETAJATE TEE PAGULUSSE: „Pääsesime hädavaevu mahalaskmisest.“

„Viimane parv mandrilt viis mind Hiiumaale. Käinasse koguti kokku Saksa sõjaväe vormi kandvad eestlased. Kuna mina ja mu kaaslased kandsime Wehrmacht'i mundrit, ähvardas meid laager Käinas. Saksamaale me ei tahtnud minna. Otsustasime põgeneda Rootsi,“ on oma kodumaalt lahkumist kirjeldanud luuletaja Kalju Lepik. Eesti haritlaste tee pagulusse oli kõike muud kui sile ja okasteta.

On väidetud (põhiliselt on seda rõhutanud muidugi väliseestlased), et andekamad läksid, andetumad jäid. Ent see ei ole ju tõsi. Nagu ei vasta tegelikkusele ka väide, et ettevõtlikumad läksid, uimasemad jäid või põhimõttekindlamad läksid, kaasajooksikud jäid. Võib väita ka sootuks vastupidi: need, kes lootsid Eesti peatselt vabaks võidelda, jäid, et võtta vastu, mis tulemas ning püüda sellega toime tulla. Tõde pole seegi. 

Kõige tõelähedasemalt võib ehk väita, et lõplik otsus sündis mitme asja koosmõjul, rippus ära tihti pigem perekondlikest asjaoludest ja sõltus suuresti, kui mitte sada protsenti, juhusest.