Valve Raudnaski kolumn | Küsimus „kuidas ma saan teid aidata?“ sobib paremini haiglasse kui poodi (1)

Oli 1992. aasta. Toompea söökla. Bo Kragh istus lõunalauda. Rootsi pangandustegelane Bo Kragh oli siis Eesti Panga asepresident, varem nõustanud meie valitsust kroonireformi läbiviimisel. Küllap arutati riigikogus mingit rahandusega seotud küsimust, et ta Toompeale sööma sattus. Aga see lugu oleks võinud juhtuda veelgi jõulisemalt igas teises söögikohas, kus veel eraomanikku polnud.

Niisiis – Bo Kragh istus lõunalauda ja tellis endale prae. Ja lisas: „Palun ka pudel Värskat. Ettekandja teatas: „Värskat tuleb puhvetist endal osta.“ Bo Kragh tõusiski püsti ja astus puhveti poole. Puhvetiletil oli silt, mis teatas: „Vaheaeg“. Bo Kragh puhkes mürisevalt naerma.

Mis tal viga naerda, aga meie olime pidanud sellise teenindamisega aastakümneid elama. Ja enam ammu ei pahandanud ega imestanud me selle üle. Ei, ma ei taha väita, et nõukogude ajal ei olnud Eestis esinduslikke restorane ega head teenindust. Meie kelnerid võitsid alailma üleliidulisi võistlusi. Oleksin väga tänulik sellele inimesele, kes oskaks öelda, kust saab praegu sama head Kiievi kotletti kui Kännu Kukes, selliseid võisaiu kui kohvikus Tallinn või sellist seenerooga kui Võru kesklinna restoranis. Need olid unustamatud õhtud, kui Moskva kohvikus mängis viiulit Boba, Vladimir Sapožnin. Päris Pariisi tunne tekkis.

Aga teeninduse keskmine tase oli niru. Tõepoolest, see polnud mingi Pikri nali, kui sööklas oli keskpäeval silt „Lõunavaheaeg“ või et kui läksid kassast viinerite jaoks nuga küsima, pidi sul eriti usaldusväärne nägu ees olema. Mingist pabersalvrätist polnud muidugi juttugi. Kui juhtusid toidupoodi viimasel lahtiolekutunnil, oli lausa reegel, et seal tegutses juba võimukas koristajatädi, kes sulle põrandakaltsuga vastu jalgu tõmbas.

Tegelikult on teeninduskultuurist rääkimine üldse tobe, kui letid on tühjad või kauba tulekul looklevad tundidepikkused järjekorrad. Vladimir Pooli hiljuti ilmunud raamatus „Konstantin Päts. Vang nr 12“ on nuhk nõukogudevastaseks pidanud Pätsi pere koduabilise Olga Tünderi vastust järjekordade kohta. Meie presidendi pere oli saadetud Ufasse ja sealne elanik küsib Eesti järjekordade kohta. Proua Olga vastab: „Eestis me ei teadnud, mis asi see on.“

Tegin enne selle loo kirjutama hakkamist tuttavate seas küsitluse, et kuidas nad on rahul praeguse teenindusega Eestis. Ma ei saanud ühtegi virisevat vastust. Leiti hoopis, et kuigi on väsimatult korratud, et ostjal on alati õigus, sõltub teeninduskultuur siiski mõlemast poolest. Müüja võib küll ostja ülbitsemise stoiliselt välja kannatada, kuid poe õhkkonda rikub see igal juhul.

Nõukaajal võisid kindel olla, et kui tellid väga vähe, muutub ettekandja nipsakaks. Nüüd võib rahumeeli vaid kohvitassi taga istuda, aga siiski mitte igas söögikohas. Juba viiakse sul mahlaklaas ära, juba uuritakse, et kas veel mingeid soove on. Ega selline käitumine pane rohkem tellima, see sunnib ära minema.

Eestlasele üldreeglina ei meeldi ülipüüdlik ja pealetükkiv teenindamine. Siiski oleme ajapikku muutunud ka. Veel kümme aastat tagasi jooksis mõnigi meist otsekohe uksest välja, kui müüja ei andnud aega poes ringi vaadata, vaid silmapilk küsis, kuidas ta aidata saab. Nüüd suhtume sellesse rahulikult. Iseasi, et küsimus „kuidas ma saan teid aidata?“ sobib paremini haiglasse kui poodi. Aga seni, kuni midagi vahvamat pole välja mõeldud, tuleb aitama-lausega leppida. Ei saa ju müüja küsida: „Mida te siit otsite?“

Toidupoodides erineb nooremate ja vanemate ostjate käitumine kardinaalselt. Noor tuleb, laob kauba korvi, teeb piuks-piuks ja lahkub sõnagi lausumata. Vanemad eelistavad maksta kassapidaja juures, kuigi nad tuleksid toime ka iseteenindusega. Minu põlvkonnale tundub igasugune asjaajamine normaalsem, kui see käib inimese ja inimese, mitte inimese ja masina vahel.

Tallinna Keskturul on pisike seemnepood, kus on alati rahvast, kuigi sinna ainult paar-kolm inimest sisse mahubki. Suuri ja uhkeid aianduspoode on linn täis, aga sinna sa juba ei lähe, pisike putukas ümbrikus. Keskturu seemnepoodi tullakse nii kahjureid näitama kui ka aianippide kohta nõu küsima.

See suvi pani väljaspool Tallinna olevatele toidukohtadele suure koormuse. Minagi soovitasin oma eelmise kuu loos Eestis ringi sõita ja sain ka ise oma soovituse vilju maitsta. Ühel juulikuu laupäeva pärastlõunal ei olnud Pärnu rannarajoonis üheski kohvikus ühtegi vaba kohta. Käisime Supeluse tänava mitu korda läbi ja lõpuks halastas meile üks puhvetidaam. Kui teatasime, et eemal on üks vaba pargipink, andis ta meile veiniklaasid ja koogid kaasa. Aga see seik oli tühiasi, võrreldes heas tujus inimestega, keda nägin nii Pärnus kui Haapsalus. Kellelgi polnud ees virilat nägu, et miks ma küll Dubaisse või Tenerifele ei saanud. Kõik rõõmustasid ilusa Eesti üle.