Ka noore helilooja Pjotr Tšaikovski teos anti välja surnud riiginõuniku loata. Foto: Émile Reutlinger, Wikimedia Commons
Eesti
3. september 2020, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas surnud riiginõunik pidas tsensoriametit

Venemaal oli  keiser Aleksander I (valitses 1801–1825) välja andnud ukaasi, millega keelati trükis avaldada ja kirikutes esitada vaimulikku muusikat, mida pole heaks kiitnud riiginõunik Bortnjanski. Ta suri 1825. aastal, kuid keegi ei tõtanud keisri korraldust tühistama.

Kulus aastakümneid, aga too ukaas seisis ikka kirjastamisel risti ees. 

Siis asus võitlusse 1861. aastal Moskvas muusikakirjastuse loonud Peeter Jürgenson, kes oli kuuldavasti eesti soost ning Tallinnas sündinud, kuid üles kasvanud Peterburis. Ta oli töötanud ka sealsetes muusikaärides. Jürgenson Ta meelitati Moskvasse suure kaubamaja muusikaosakonna juhatajaks, kuni otsustas oma ettevõtte asutada ja tundmatute heliloojate teoseid kirjastada. 

Üks noist oli Pjotr Tšaikovski, kes kirjastajaga sõbrunes ja avaldas siis enamiku oma töödest tema juures. Kirjutatakse, et honorar olevat olnud nii suur, et helilooja pidanud seda lausa liiaks.

Kuid nii mõnelgi juhul oli avaldamisel risti ees ammune Aleksander I korraldus, mis sundis teise ilma läinud Bortnjanskilt eriluba saama. Jürgenson otsustas skandaali provotseerida ja andis loata välja Tšaikovski teose „Liturgia“. Sellele reageeris kohe keiserliku laulukoori direktor, kes palus noodid müügilt korjata ja hävitada.

Jürgenson kaebas asja kohtusse ja tuli võitjaks. Sestpeale võis Venemaal vaimulikku muusikat välja anda surnud riiginõuniku loata.