AUGUSTIPUTŠ 1991: Mihhail Gorbatšovi reetsid tema enda valitud lähikondlased

1991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi uutmispoliitikaga suurenenud, sest järjest rohkem ilmnes, et üha aeglustuvad reformid ei suuda riiki ega majandust päästa. Gorbatšov leidis väljapääsu liidulepingus, mis aga tähendas vanameelsete riigitegelaste arvates NSV Liidu lõppu. 29 aastat tagasi üritas NSV Liidus rühm vanameelseid poliitikuid kõrvaldada ametipostilt reformimeelset riigijuhti Mihhail Gorbatšovi, lõpetada tema algatatud perestroika ehk uutmine, ennetada uue liidulepingu sõlmimist liiduvabariikide vahel ning seada riik vanadele rööbastele. Võit jäi siiski uuendajatele. 

1990. aastani oli Gorbatšov liikunud selgelt demokraatia ja majandusliku vabaduse poole, kuni oli selge, et reformid on NSV Liidule hukatuslikud. Riigi majanduslik olukord halvenes kiiresti, enamikus liiduvabariikides nõuti aina häälekamalt iseseisvust, keskvõim suutis üha vähem olukorda kontrolli all hoida. 1990. aastal Vene NFSV ülemnõukogu esimeheks ja hiljem Venemaa presidendiks valitud Boriss Jeltsin pooldas aga turumajanduslike ja demokraatlike reformide jätkamist.

Selles olukorras lõi Gorbatšovi meelsus kõikuma. Lootes NSV Liitu säilitada, kaldus ta rohkem vanameelsete poole ning tema lähikonda ilmusid perestroika kriitikud – ministrite nõukogu esimees Valentin Pavlov, asepresident Gennadi Janajev ja siseminister Boriss Pugo. 1991. aasta keskel kaldus Gorbatšov aga hoopis Jeltsini ja reformide poole. Kavas oli sõlmida Nõukogude Liidu riikidega liiduleping, mis oleks NSV Liidu muutnud Suveräänsete Riikide Liiduks. Esimene liidulepingu allkirjastamine Vene NFSV ja Kasahhi NSVga oli kavas 20. augustil ning see oli putšistide hinnangul daatum, mil pidi algama Nõukogude Liidu likvideerimine.