Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti sai esimese looduskaitseala

Poisike oli Artur Thom (hiljem Toom), Vilsandi tuletorni ülevaataja poeg. Kui ta sai 22aastasena ise sellesse ametisse, siis kaitses saare läänerannal üksikuid pesi. Kui aga tundis, et sellest jääb väheks, lõi ta käed kapten Teeäärega, et võtta tema käes rendil olevad Vaika saared üle. Kihelkonna kirikuõpetaja, kelle valduses need kuus kivist saart olid, oli sellega nõus.

Aasta oli 1909. Riia looduseuurijate selts oli parajasti otsustanud asutada Kihelkonda Kuusnõmme bioloogijaama. 

Toomil oli saartega muret. „Alul oli Vaika saartel linde vähe. Neidki üksikuid pesasid püüdsid hävitada randlased. Tulid öösel isegi õige kaugelt paatidega ning hävitasid halastamatult kõik ettesattuvad pesad. Küsisid minult etteheitvalt, mis õigus on minul merelindudele,“ rääkis ta hiljem. „1910. aastal tegi looduseuurijate selts mulle ettepaneku saared neile edasi rentida. Nõustusin rõõmuga, lootes, et see paneb linnukaitsele tugevama aluse.“

14. augustil 1910 sõlmisidki Riia looduseuurijad Kihelkonna kirikumõisaga lepingu ning Vaika saared liideti Kuusnõmme bioloogiajaamaga – merelindude kaitsealana.

Eesti vabariigi tulekuga otsustas Tartu ülikool Vaika linnukaitseala 1921. aastal taastada.