Nigol AndresenFoto: Wikimedia commons
Eesti
13. august 2020, 00:01

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas algas röökivinetu rünnak kirjanduse vastu

Oli 13. august 1949. Järgmise aasta EKP keskkomitee kurikuulsa märtsipleenumini oli veel mitu kuud, kuid esiküljel sai ajaleht allservas tulevast märku anda teatada tillukeses kirjas: „Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vabastas oma otsusega sm Nigol Andreseni Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja kohustest.“

Gaas keerati põhja neljandal leheküljel, kus tsiteeriti endist hävituspataljoni komissari, marksismi-leninismi õppejõudu ja nõukogude võimu tulles ajalehe Tartu Kommunist vastutav toimetaja olnud Max Laossoni.

Ta võttis sõimu alla „reaktsioonilised“ kirjandusrühmitused Noor-Eesti ja Siuru ning nende kõrval- ja järelvoolud. Kuid peamine oli süüdistus, et toonased kahjulikud juured on  „üksikute formalistlik-esteeditsevate kriitikute ja kirjandusteadlaste kaitsva tiiva all seganud eesti nõukogude kirjanduse täisverelist kasvu“. 

Sirp ja Vasar nendib, et Laosson annab purustava löögi paljudele vaenulikule ideoloogilistele seisukohtadele ja nende kandjatele - Nigol Andresenile - juba ilma „seltsimees“ eesliiteta - ja teistele.

Laosson laiendas jutu ulatuslikus kõnes märtsipleenumil, mis viis Nigol Andreseni ja „tema staabiülema kirjanduse alal“ Mart Raua, ka Hans Kruusi, Friedebert Tuglase, Johannes Semperi jt vangistamise või kõrvalelükkamiseni. Paul Viidingut ja paljusid teisi ei päästnud isegi varasemad patukahetsuskirjad.