1901. aastal Harkus sündinud Johanna Elvine Tammisoni (Tammisoo) lõputöö kandis pealkirja „Lubjalämmastiku tehas, mille toodang miljon puuda aastas“. Äraseletatult oli värske naisinseneri esimeseks suuremaks tööks 16 000-tonnise aastatoodanguga väetisevabriku projekteerimine.
Väetisetehase spetsialisti temast siiski ei saanud: Johanna Tammison läks end täiendama Saksamaale ja tuli sealt tagasi juba tekstiilivärvimise eksperdina. 1929. aasta septembris avaldas Päevaleht teate, et Tallinna naiskutsekooli juure plaanitakse luua riidevärvimise õppetöökoda. „Linna aurupesumajas leidub ruum, milles võiks töökoja sisse seada. Ka on Tallinnas praegu Tallinna tehnikumi keemiaosakonna lõpetanud naisinsener, kes nõus oleks töökoja sisseseadmist ja edaspidist juhtimist enda peale võtma naiskutsekooli õppejõuna. Haridusministeerium võtab riigi kanda õpetaja palga,“ teatas leht.
Õpetajaametisse jäigi Eesti esimene naisinsener pikemalt pidama. Millalgi 1934. aasta paiku läks ka mehele ja temast sai Johanna Frezbach. Temast paarkümmend aastat vanem abikaasa oli juba vabariigi algusaastatel saanud suurimaks mootorrataste importijaks, esindades näiteks selliseid tootemarke nagu Harley Davidson ja Indian. Hiljem tulid mootorrataste asemele autod (teiste seas Jaguar ja Studebaker). Tema autosalong asus otse Tallinna vanalinnas Väike-Karja ja Müürivahe tänavate nurgal.
Idüll kestis 1944. aastani, kui tuli Rootsi põgeneda. Sinna jäi Eesti esimene naisinsener kuni surmani Nyköpingis 1983. aastal.
Võib ju vaielda, kas ta ikka päris esimene Eesti naisinsener oli. Ajalehe Esmaspäev teatel lõpetas 1928.–1929. aastal Tallinna tehnikumis keemia eriala kokku viis naist (hiljem lisandus ka paar arhitekti). 1930. aastal ilmus Sakalas teade, et 17. mail registreeriti tehnika eriteadlaste registreerimiskomisjonis esimese naisinsenerina Eleonore Allas, kes olevat samuti 1928. aastal Tallinna tehnikumis keemia osakonna inseneriõigustega lõpetanud ning töötas pärast seda pikemalt gaasivabrikus ja Türi paberivabrikus, kui aga arvestada teistes väljaannetes kirjutatut, sai tema inseneridiplomi naistest siiski kolmandana. Ehk tekitas segadust see, et Johanna Tammison asus pärast insenerihariduse saamist tööle pedagoogi, mitte tegevinsenerina?
Samuti oli Naesterahva Töö ja Elu ja Käsitööleht juba 1926. aastal teatanud, et teedeministeeriumis on vastutaval kohal ametis naisinsener. Lisaks on kuulda olnud Saksamaal õppinud baltisaksa päritolu naisinsenerist, kes samuti Tallinnast pärit. Siiski võib üsna kindel olla, et Johanna Elvine Tammison oli esimene eestlanna, kes kodumaisest kõrgkoolist insenerihariduse sai.
Kommentaarid (0)