Villu Kanguri kultusraamat | Traumasündroom ehk Kirjanduse mõistmiseks pead tundma ajalugu

„Jutustusi I-II“
Autor: Arkadi Gaidar
Eesti Riiklik Kirjastus, 1963
678 lk

Täiesti juhuslikult sattus mulle esmalt kätte üks teine teos, kuigi olin plaaninud juba pikka aega Gaidarist kirjutada. 1978. aasta üllitises „Veidi iseendast“ valgustavad nõukogude lastekirjanikud oma elusleppi. Nende seas ka Gaidar. Ning siis koperdasin kodutööd tehes täitsa juhuslikult Kesknädala kunagise artikli otsa, milles Raul Ratman kirjutas: „Mulle tundub, et Gaidari võib nimetada repressioonide ja massiliste mahalaskmiste epohhi viimaseks romantikuks.“

Oh jah! Romantiline tundus see kõik lapsele tollal küll. Oleks patt maha salata. Kõik need Tšukid ja Gekid ja Timur koos oma meeskonnaga. Ei oska öelda, mitu korda ma lapsepõlves olen kuulanud raadiost Ellen Liigeri „Timuri“ põhjal lavastatud kuuldemängu. See tuli ikka söögi alla ja söögi peale. Kui muidugi toona süüa oli. No midagi ikka ju oli? Praekartuleid näiteks.

Hakkan nüüd pulkadeks lahti võtma: Valentin Katajev, Venjamin Kaverin, Sergei Mihhalkov, Kornei Tšukovski jne. Nendega olen veetnud oma nn õnneliku lapsepõlve. Muuseas: käisin Pirita kinos pea iga pühapäeva hommikul. Üksinda. Pilet esimesele lasteseansile oli 10 kopikat. Nägin „Tabamatute tasujate“ kõiki filme umbes kümmekond korda. Pikka aega arvasin, et needki põhinevad Gaidari loomingul. Aga tutkit, brat! Pasatskil läksid toona timurlased ja tasujad peas segi. Et siis: seiklushimulisele pioneerile polnud mingit vahet, kas anti tatšanka pealt valgetele tuld või laoti parasjagu puuriita püsti. Peaasi, et kõik nii põnev tundus. Tollal ei osanud elu aga veel ei objektiivselt ega ka subjektiivselt hinnata.

Täna ma aga üldse ei imesta, miks Gaidar korduvalt oma veene nüsis. Ajad olid sellised, et oma naiivsetes noorpõlveideaalides pettuti. Nojah, selle üle ei maksa ka juurelda, et Gaidar, kes polnudki üldse sünninimega Gaidar, vaid sootuks Arkadi Golikov, panigi oma lapsele nimeks Timur. Ning tolle pojast Jegorist sai omakorda tuline Venemaa sotsialistliku plaanimajanduse lammutaja. Üks Paremjõudude Liidu loojaid. Näib täiesti loogiline, et Jegor suri ootamatutel asjaoludel, nagu poolkogemata ära. Aga see on juba teine jutt, et mille kätte… Ilmselt ootamatu putinlik helendus. Nii et poleks tema kirjanikust vanaisa 1941. aasta septembris partisanina piiramisrõngas hukkunud, oleks ka tema oma varajase otsa leidnud nii või teisiti. „Seltsimehed, kes sulle kirja üle annavad, on minu brigaadist. Paku neile teed või napsi,“ kirjutas ta enne surma oma naisele. Mina isiklikult eelistaks muuseas alati napsi, mitte magusat teed.

Kui ma nüüd Arkadi Gaidari loomingut üle sirvisin, olin otse loomulikult targem kui poisikesena. Ilmusid need raamatud sarjas „Noorus ja maailm“. Mis tähendab teadagi seda, et noor olin ju toona küll, aga mu ilm laienes vaid ühe kuuendikuni kogu planeedist.

Kas teate, mida ma oktoobrilapsena kord tegin? Võtsin katseks antoonovka ja lõikasin selle kuueks võrdseks osaks. Seemned kukkusid vakstule. Võrdlesin neid tükke omavahel. Mitšurinlikult. Siis sõin ära 5/6. Ja seejärel kugistasin seemned. Sest ma lähen tänini otse pöördesse igasugu tuumade, pähklite ja isegi kirsikivide peale. Sisaldagu need või sinihapet. Vahtisin seda allesjäänud 1/6 ja mõtlesin: oh kui suur tükk ülejäänust on see, sa vana raisk! See pole võimalik! See mul enam küll kurgust alla ei lähe!

Aasta tagasi Moskvat väisates meenus mulle millegipärast, et Kremli kellad pidavat tegema „Tir-lil-lili-don! Tir-lil-lili-don!“. Ma ei mõelnud välja, kust mul see veider lapsepõlveteadmine pärineb. Kuigi ööbisin Kremlist nii kilomeetri kaugusel. Pea EV saatkonna külje all. Nüüd aga „Tšukki ja Gekki“ üle sirvides sain aru – see on sealt.

Tervitan terve ilmamuna „progressiivset talurahvast ja töölisklassi“, aga olgu see loodusõnnetus õppetund, kuidas ei tohiks asjad ajaloos minna. Pärisorjusest kolhoosi on ikka väga lühike samm. Sovhoosi veelgi lühem.

Mõistagi loen täna Gaidari teise pilguga. Kas see ongi trummilööja saatus?

Kõige jubedam on see, et valu kestab alati tagantjärele, mitte kunagi aga ette. Palun väga vabandust kõikide sinisilmsete vasakvaadetega noorte ees. Tsiteerin siinkohal Gaidari: „Puud on katusealuses, vesi künka taga allikas. Tangud on kotis, sool purgis.“ Olen Gaidariga sama meelt, et elu ei koosne vaid tänavaist, majadest ja omnibussidest.

Mõistmist aga loodan õnneks üle iseenda aja. Ning isegi läbi selle! Tegelikult vean siinkohal ainult ühte ilaniiti – vene kirjandus on nii kuramuse rikas, et selleks pead sa otse loomulikult ajalugu tundma.

Teen väikese vinjeti: kommunismipäikest pole olemas. On vaid see asi, mis iga päev uuesti tõuseb.