Eesti

8. osa

Toivo Tootseni mälestused | Minski „pruudid“ tulevad külla 

Toivo Tootsen, 19. august 2020 14:36
Foto: Erki Pärnaku
Toivo Tootsen jagab lugejatega oma teekonda Lõuna-Eesti noorukist Eesti kõigi aegade populaarsemaid raadiosaateid tootnud RAMETO juhiks ning kirjeldab tollast elu ja inimesi, kellega sel teel kokku puutus.

Viimasel kuul Minski sõjaväehospidalis oli mul siginenud tutvus paari tüdrukuga. See lugu on mul kirjas tolleaegses päevikus nii:

6. juuni 1964

Eile soetasime ühe tutvuse. Hospidalis käivad oma praktikapäevi tegemas ühe kooli seitsmenda klassi õpilased. Nendega on kaasas noor õpetaja (23) – tohutult toreda figuuriga (tegelikult pole näol ka viga, ainult et eile oli seal kurjasti värvi pruugitud). Istusime Ennuga nende läheduses. Kirjutasin talle kirjakese. Eputasin ja kirjutasin kirja mitte vene, vaid saksa, esperanto ja eesti keeles. Tüdruk vastas – hispaania keeles! See küttis muidugi meie uudishimu üles. Pärast tuli ta meie juurde, rääkis, et on Argentiinast; tal olevat tütar (seesama neiu, kes meie postiljonoli)… [...] Rääkisin talle Eestist, sellest, et Enn on spordipoiss ja mina ajakirjanik jne. Tüdruk ootas truult all vestibüülis, kuni Ennule operatsioon ära tehti. Mina võtsin vahepeal Ülole kõne. Vennas sõidab laupäeval Jakuutiasse, pooleldi puhkus ja ühtlasi ka nagu loominguline komandeering. Mulle lubas paki saata. Palusin, et ta tüdrukutele juuliks elamispinna vaataks – Anita tahab sõbratariga Tallinna suvitama sõita.

Nii see tüdrukutega tutvumise lugu seal Minski hospidalis oli. Võtmekoht on, et Anita tahtis koos sõbrannaga Tallinna suvitama tulla ja mina lubasin neile seal elamise muretseda. Tallinn ja Eesti olid tol ajal nõukogude inimeste jaoks välismaa. Arvati koguni, et meil on oma raha, mitte rubla. Meie olime Lääs, meid kadestati ja austati. Me olime Nõukogude Liidu mõistes eliit. Meie andsime tooni moes ja muusikas, arhitektuuris ja ajakirjanduses. Paradoksaalne on, et nüüd, kus me tõepoolest oleme Lääs, peetakse meid Läänes endas ikka Idaks… 

Aga Nõukogude Liidus oli lugu teine ja on mõistetav, miks need Minski neiud nii väga rõõmsad olid, kui said tuttavaks eestlasega, kes elas koguni Tallinnas ja kutsus neid külla.

Minskis tundus see temperamentne neiuke olevat ülimalt armastusväärne olend. Sõdurpoisiliku innukusega lõin Anitale külge ja eks vist minagi tundusin talle sümpaatne olevat. Nii siis saigi lahkelt lubatud temale ja sõbrannale meie poolt üles kiidetud Tallinnas puhkuse ajaks paariks nädalaks elamine muretseda. Ega siis osanud arvata, et ka ma ise olen sel ajal juba selles linnas tagasi.

Paar nädalat pärast minu kojujõudmist olidki nad Balti jaamas. Aga jah… Neiud, kes kaugel Minskis, kus ma kuude kaupa kuigi palju naisterahvaid ei näinud, olid olnud minu silmis kaunitarid, tundusid nüüd… Jah, Tallinnas meie enda siredate ja nägusate näitsikute seas oli pilt hoopis teine. Ja seda argentiinlannade – tegelikult küll vist juuditaride – kahjuks. Suur huvi nende vastu haihtus nagu miraaž, kui on pudel kosutavat vett joodud.

Eks ma võtsin neiud muidugi kenasti vastu ja elamise leidsin neile ka. Veel parem, et üks sõber oli lahkelt nõus ka muidu nende eest hoolitsema. Anita sõrmusegi sain suure vaevaga oma väikesest sõrmest kätte ja tagastasin. Aga ega mul suurt aega ega tahtmist nendega tegelemiseks olnud. Olin tagasi oma endises elus ja kõik, mis meenutas toda vahepealset sürri, oli läbi.

Panin selle „pruutide“ loo kirja selgituseks, miks paljudki eesti poisid tulid kroonust tagasi vene naisega. No kui mina oleksin näiteks veel mõned kuud seal Minskis Anitaga suhelnud – mine tea, mis oleks juhtunud... Naistenälg oli sõjaväes ju suur ja kui mehehakatis mõne näitsikuga tuttavaks sai, siis peeti toda oma eluõnneks ja suureks armastuseks. Üsna sageli  ka abielluti suures tuhinas, toodi naine ja vahel juba lapski kaasa – aga siin… Enamik selliseid kooselusid lõppes üsna kähku.

No eks elu läks muidugi edasi – mees leidis varsti eestlasest elukaaslase, naine ei jäänud samuti nurka nutma, temagi leidis uue paarilise – eks siingi oli ju sõjavägi ja eks sealgi oli naiselikku õrnust igatsevaid noori mehi...

Ajalehes Säde oli minu koht vahepeal uue töötajaga täidetud. Uus kolleeg oli Toomas Sootna, tubli vehkleja ja muidu tore inimene. Foto: Gunnar Vaidla / Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Tagasi koduses toimetuses

Sõjaväest naasnud, võeti mind tagasi kodusesse seltskonda. Ametlikult, käskkirjaga, mittekoosseisuliseks kirjanduslikuks kaastööliseks alates 13. juulist 1964. Ajalehes Säde oli minu koht nimelt vahepeal uue töötajaga täidetud. Uus kolleeg oli Toomas Sootna, tubli vehkleja ja muidu tore inimene. Tema ema Adeline Sootna oli meil korrektor.

Toimetaja Lembit Prits oli aga hea inimene ning mind vormistati kohe mittekoosseisuliseks kirjanduslikuks kaastööliseks. Ja mis peamine – töökoht oli olemas; ei arvatud tööpõlguriks, kelle vastu oldi tol ajal kaunis karm.

Sädeme tollane toimetaja Lembit Prits oli hea inimene. Lembit oli koguni nii mõistev, et lubas mul ka oma kabinetis ööbida. Foto: OskarJuhani / Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Lembit oli koguni nii mõistev, et lubas mul ka oma kabinetis ööbida – seal oli lai diivan. Ainult et hommikul tuli koristaja juba kell seitse, selleks ajaks oli ikka viisakas ennast jalule ajada. Sel kellaajal oli aga juba lahti piimabaar, seal sai hommikupudru või saiakukli linnupetteks vöö vahele võtta. No ja siis tagasi toimetusse, kuhu tasapisi tulid ka teised kaastöölised.

Olin jälle ajakirjanik. Žurnalist. Kirjatsura.

Mittekoosseisuline tähendas, et palka ma ei saanud, küll aga honorari. Ja see oli neil aegadel piisavalt suur, et ära elada. Kuus saja rubla kanti, see oli tol ajal üsna keskmine palk!

Esimene sõjaväejärgne kirjutis ilmus juba 22. juuli lehes, pealkirjaks „Neid meelitab meri“. See on reportaaž Piritalt spordiühingu Kalevi Jahtklubi noortest purjetajatest. Aasta varem oli Tallinna laevaehituse eksperimentaaltehas hakanud tegema noortele mõeldud purjekaid Optimist, need olid väga populaarsed. Olid just lõppenud Tallinna noorte purjetamisvõistlused, Optimistidel võitis poistest Kalev Vapper.

Järgmistes lehtedes on igaühes minu följeton, 22. augusti lehes aga pikk kirjutis Rõuge 8-klassilisest koolist. Eks ma sain nii jälle ka kodus käia!