Aeg tõi arutust: Merivälja imematerjal oli inimese kätetöö

Merivälja objekti (tuntud ka kui Objekt M) saaga, mille peategelaseks Aleksandr Dejev kujunes, on Eesti ajakirjanduses põhjalikult läbi hekseldatud, olen sellest 2017. aasta augustis Õhtulehes isegi pikemalt kirjutanud. Selguse huvides väärib see siinkohal siiski mõnelauselist meenutamist: saaga algas 1960. aastate lõpul, kui autolukksepast geoloogiahuviline Virgo Mitt oma Merivälja vastvalminud majale kaevu kaevas ja 6,5 meetri sügavuses vaid suruõhuhaamriga läbistatavale metallisarnasele kihile sattus.

Tema tuttavate kaudu sattusid selle moodustise tükid lõpuks mitmesse üleliidulisse instituuti, kus jõuti selle suhtes väga erinevatele arvamustele: kui ühes leiti, et see on malmi teisend, mis pärineb tõenäoliselt Rootsi ajast, siis teises usuti, et tegemist võib olla koguni maavälise materjaliga.

Korduskaevamistel ei leitud midagi peale sealkandis üsna levinud püriidi. Eesti teadusskeptikud (teiste seas teaduste akadeemia geoloogiainstituudi tollane teadusdirektor Herbert Viiding ja akadeemik Anto Raukas) jõudsid aga järeldusele, et ilmselt olid kivimiproovid kuskil lihtsalt segi läinud: uurimisele saadetu pärines küll Meriväljalt ja Virgo Miti kogust, kuid tõenäoliselt tsaariaegsest Bekkeri laevatehase tootmisjääkide matmispaigast – Peterburi teadlased olid eksperimenteerinud tehases sõjalaevade tarbeks sulamitega, mis olid oma ajast kaugel ees.