Eesti

Mees varjust: kas Merivälja ufosaaga võtmeisik Dejev leidis sealt tõesti „tarkade kivi“? 

Marko Kadanik, 24. august 2020, 13:47
Merivälja ufomaja 2017. aastal.Foto: Tiina Kõrtsini
Meriväljale 35 aasta eest ufot välja kaevama saabunud Aleksandr Aleksandrovitš Dejev oli müstiline ja vastuoluline mees, tegevuselt võrreldav sadakond aastat varem tegutsenud Grigori Rasputiniga. Või hoopis parun Münchhauseniga? Oli ta tunnustamata geenius, tulnukas või lihtsalt kelm?

Dejevita poleks meil ka Merivälja ufosaagat, vähemalt mitte sellisel kujul. Ometi oli see vaid üks (ja ilmselt mitte tähtsaim) episood tema elus. Kust ta tuli? Venemaa teatmikest tema sünniaastapäeva ei leia, tuli ta tõesti kosmosest, nagu mõned arvasid? Millega tegeles ta pärast Eestist lahkumist? Sõbrustas ta tollase Nõukogude Liidu riigijuhtidega, nagu on väidetud? Oli ta tõesti avastanud keskaegsete alkeemikute unistuse – „tarkade kivi“ – saladuse ja oskas vasest kulda teha ning isegi pimedaid nägijaks muuta? Alljärgnevalt on püütud neile küsimustele veidi valgust heita.

Samal teemal

Tulevase leiduri ja ekstrasensitiivi tee Nõukogude armeest Tallinna on üsna põhjalikult kaardistanud Peterburi publitsist ja paranormaalsete teemade käsitleja Mihhail Gerštein. Lennundusinseneri haridusega Dejev sattus esimest korda avalikkuse huviorbiiti 1976. aastal, kirjutab ta oma 2001. aastal ilmunud raamatus „По ту сторону НЛО“ („Ufode varjupoolel“). Usinalt kodumaad teenides majori auastmeni jõudnud mees sattus tribunali alla, põhjuseks ebaseaduslik ravitsemine – tema peale lootnud patsient suri. Mõnda aega hiljem nähti erru saadetud Dejevit juba uurimisrühma koosseisus, mis kaardistas Nõukogude Liidu avarustes ufodega seotud paiku. Rühma oli rajanud Feliks Ziegel – matemaatik, astronoom, kosmonautika populariseerija ja Moskva lennundusinstituudi dotsent. 

1970. aastate lõpul olevat Dejev hakanud rääkima enda avastatud D-väljast (pole raske arvata, kelle nimest välja tähistav täht tulenes) ja tema käes hakati nägema klaasmuna, mida ta nimetas paleokosmonautide keraks. Kera sisemuses väitis ta olevat antimateeria ja selle baasil ehitas ta ka oma esimese D-generaatori. 

Mootorlaeva Mehaanik Krull pardal viis Dejev läbi oma kütuse kokkuhoiu katsed.Foto: Eesti Meremuuseum SA

Antimateeria triikrauas

Kuidas tuli Dejev klaaskuulis asetseva antimateeria idee peale? Tegelikult polnudki see tema, vaid hoopis tehnikakandidaat Valentin Fomenko, kes hakkas huvi tundma 1979. aastal ühest Lääne-Ukraina savikarjäärist välja kaevatud umbes rusikasuuruse tumedast klaasist kera vastu. Teades, et klaasipinda mõjutavad aja jooksul nii vesi kui ka muu ümbritsev keskkond, mõõtis ta pehmenenud klaasikihi ära ja sai kera vanuseks miljoneid aastaid – see pärines ajastust, kui inimest Maal veel ei olnud. Edasi arvutades leidis Fomenko, et kera sisemuse kaal peab olema negatiivne, st seal ei saa olla midagi muud kui antimateeria. Hakkasid liikuma kuuldused, et leitud on iidse kosmoselaeva jõuallikas.

Lõplikult lahendas kera müsteeriumi aga klaasiajaloo ekspert F. S. Petrjakova. See oli gallo – klaasmuna, mis oli XIX sajandi Ukrainas laialt kasutusel varrukate triikimiseks. Selleks ajaks olid välja tulnud ka jämedad vead Fomenko arvutustes: esiteks lükati ümber hüpotees antimateeria kohta ja ka pinnases oli kera olnud tegelikult umbes 150 aastat. Kas Dejev, kelle kätte kera jõudis selle leidja käest, neist viimastest arengutest kuulis, pole teada. Või kui kuuliski, siis ei lasknud ta end neist häirida.

Seks ajaks oli julgeolekuorgan KGB hakanud juba Dejevi tegemistel silma peal hoidma. Kontrollida võeti ka tema uus imemasin, D-generaator. Vaatamata süngetele hoiatustele antimateeria kõikehävitava jõu eest saagisid julgeolekumehed klaaskera pooleks, kuid ei leidnud selle seest midagi – see oli läbinisti klaasist. 

Julgeolekumehed tutvusid ka väidetava juhtplokiga, kuid leidsid sealtki vaid peotäie kaootiliselt kokku joodetud raadiodetaile. Leiutaja hinnati „organite“ poolt ohutuks tembutajaks, kerale leiti asendus ja kui ka raadiodetailide pundar naljaga pooleks asendatud sai, anti generaator leiutajale tagasi. Dejev vahetusi ei märganudki ja saatis KGB „parandatud“ generaatoriga endistviisi korda tegusid, mida võib vaid imedeks nimetada, kirjeldab Gerštein. 

1980. aastal ilmus Dejev Leningradi juba kogenud selgeltnägijana. Oma teadmised ja võimed väitis ta olevat saanud taevaselt mentorilt. Kontrollida seda muidugi ei õnnestunud, sest mentor olevat hukkunud lendaval taldrikul hiinlaste aatomipommi katsetust jälgides. Üks Dejevi kõmulisemaid ennustusi oli, et 1980. aasta aprillis kaob Leningrad vee alla „kuni Soome vaksalini“ (mõned jäid seda ka uskuma ja põgenesid linnast). Teise ennustuse järgi teadis ta täpselt ette Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini peatset surmapäeva. Aga aeg läks, linnaga ei juhtunud midagi ja ka Kossõgin elas rõõmsalt edasi. Dejev ise kirjutas hädade ärahoidmise muidugi enda arvele, kusjuures linna uputuse eest kaitsnud D-lained olevat ta suunanud otse Leningradi telemasti. 

Meriväljale tõi vana puugravüür

1983. aastal sattus Dejev uuesti kohtu alla – teise ilma oli läinud järjekordne patsient, kelle ta oli lubanud oma D-väljaga vähist terveks ravida. Dejev oli aga jõudnud tema käest selleks ajaks kasseerida 12 000 rubla ehk õpetaja või reainseneri kümne aasta palga.

Merivälja juhtumi vastu hakkas Dejev huvi tundma siis, kui tema kätte sattus raamat 16. sajandi puugravüüridega. Üks neist kujutas kummalist nähtust Nürnbergis 1561. aastal: 14. aprilli koidikul oli tõusva päikese ümbrusse tekkinud terve hulk veripunaseid riste, jooni või torusid ja kerasid – osa heledamad, osa tumedamad –, mida torudest järjest juurde tuli. Viimased liikusid umbes tunni jooksul ringi ja põrkusid, nagu oleksid võidelnud. Mõni neist kukkus ka alla, tekitades kõrge suitsusamba, kirjeldas juures olev tekst. Tagantjärele on seda seletatud atmosfääripeegeldustest tingitud halolaadsete atmosfäärinähtustega, mis võivad tekkida, kui päike on horisondi lähedal, aga mõned on pidanud seda hoopis ufolahinguks.    

Viimaste hulka kuulus ka Dejev. Ta jõudis päikese tõususuunda arvesse võttes järeldusele, et silmapiiri tagant alles tõusva päikese ümber toimuv sebimine pidi aset leidma kuskil Tallinnast 35 kilomeetrit põhja pool. Tema arvates oli tegu heledate ja tumedate kosmiliste jõudude kokkupõrkega Maal domineerimise pärast (mille võitsid tumedad jõud). Lennundusinsenerina arvutas ta välja ka pihta saanud ufode võimalikud langemispaigad ja et sekeldused Meriväljalt leitud seletamatu materjali ümber olid juba alanud, polnud tal raske jõuda järeldusele, et üks pihta saanud ufodest oli just sinna kukkunud.  

Nürnbergi õhuvõitlust kujutav gravüür mis Dejevi Tallinnasse tõi.Foto: Repro

Siia saabus ta aukartustäratava seltskonnaga, kokku 14 inimest. Mitmel neist olevat olnud sõjaväeline taust, teiste seas tunti ära kindralpolkovnik Varganov, Leningradi erisideinstituudi, mis tegeles muu hulgas paranormaalsete nähtustega, direktor. Eestisse saabudes asus Dejev kõigepealt endale seljatagust looma. Ta otsis toetust EKP keskkomiteest, võites enda toetajaskonda sealse vastutava töötaja V. Juškini ja koguni keskkomitee ühe sekretäri. Järgmiseks läks ta ENSV ministrite nõukogusse ja esitas kaitseministeeriumi salajase allasutuse Volna komandeerimistunnistuse.

Et teda polnud selle asutuse hingekirjas enam ammu, Eestis muidugi ei teatud, siin sai ta enda käsutusse kõik, mida soovis – nii Tallinna mehhaniseerimisvalitsuse ekskavaatorid kui ka sõjaväestatud tuletõrjeüksuse, kuhu kuulus teiste seas hilisem tuntud ufouurija Igor Volke. 

Viisnurk ja metallikamakas

Meriväljale jõudnud Dejev mõistis kohe, et maapõu on sealkandis alla kukkunud ufo tükkidest lausa täpiline. Krundi üle vaadanud, oli ta veendunud, et maa sees on koguni kaks objekti: suurem, paarikümnemeetrine ja paarisajatonnine, on purunenud ufo karkass. Selle lähedal on aga põhiosast eraldunud juhikabiin, kus on sees kahe tulnuka jäänused.

Kõigepealt üritas Dejev ufot maa seest välja tulema sundida oma D-väljaga: nagu ta ise seletas, olevat ta ühe ufo Koola poolsaarel (teistel andmetel Laadoga järvest) niimoodi juba kätte saanud. Labor seati sisse tuletõrje sidebussi. Vastavalt juhtnööridele oli see pargitud mäekallakule, mootor käimas ja sidur lahutatud, valmis iga hetk mäest alla sööstma – juhuks, kui olukord peaks kontrolli alt väljuma. Majarahvas kamandati eemale, majja jäi vaid vasakust kehapoolest halvatud peremees. Kui Volke küsis, mis siis temast saab, viskas Dejev käega: „Küll ta ise välja jookseb, kui aeg käes!“

Labori sisustus, mis sisaldas Dejevi sõnul koguni kaheksat D-generaatorit, olnud aga üsna veider. Lisaks väidetavatele generaatoritele, laserile ja mingile mõõteaparatuurile olnud seal näiteks messingist või vasest sfinksikujuline tuhatoos, umbes 20sentimeetrise läbimõõduga kiiskav plastmassist viisnurk ja väikese meloni suurune metallitükk, mida koheldi erilise austusega, on Igor Volke 2017. aasta septembris Eesti Päevalehes meenutanud. „See metalljurakas olevat kätte saadud Valdai kõrgustikult ja seda kutsuti pühalikult vanaisaks, vene keeles ded. Ded oli eraldi paksust vineerist kasti sees, tal oli pehmendatud alus, mida ehtis tao märgiga musta ja punase joonisega samet,“ rääkis Volke.

Merivälja  ufomaja 2017. aastal.Foto: JAREK JÕEPERA

Mitmes Eestigi meediaväljaandes (tõsi küll, väikeste erinevustega) kirjeldatud eksperiment algas. Dejev pani oma masinad käima ja kõrvaklapid pähe. „Mehed jaurasid kuskil pool tundi. Siis viskas operaator, auastmelt major, kõrvaklapid peast ja teatas: materjal ergastub, kontakt on, aga käima ei lähe. Kogu see olukord oli täiesti kreisi,“ rääkis Volke Eesti Päevalehele. Igor Hallas meenutas aga 1997. aastal ajakirjas Paradoks: „Dejev istus oma aparaatide taha, võttis juhtelektroodid kätte ja suunas kiirguse objektile. Varsti teatas ta, et on objektiga kontakti saanud. 20minutilise katsetuse järel ei reageerinud objekt paraku Dejevile ega suvatsenud maa seest välja tulla.“

Midagi siiski toimus. „Katse lõpu poole oli kuulda, et Virgo karjub,“ meenutas Hallas majja jäänud majaperemehe, kellel oli vasak kehapool halvatud, reaktsiooni. „Tal oli vasak külg tundlikuks muutunud ja vasakus jalas oli kole valu, nagu väänaks keegi seda. Kui Dejevi katse lõppes, taastus Virgo endine seisund.“

Katse ebaõnnestumisele oli Dejevil lihtne seletus: aktiveeritud ufo oli väljatulemise asemel suundunud maapõue kättesaamatutesse sügavustesse ehk maakeeli öeldes lihtsalt sääred teinud. Aga Dejev väitis, et oli oma generaatoriga vähemalt selle kaitsesüsteemide inimestele kahjuliku negatiivse energiavälja positiivseks muutnud.

Liikvele läksid kuulujutud

Dejevi jutust paistavad välja mõned vastuolud: kuidas sai maa sees omal jõul liikuda tükkideks purunenud ufokarkass? Ja mil viisil suutis Dejev ellu äratada puruks kukkunud ja mitu sajandit maa alla maetud ufonaudid? Dejevi teooriates oli sellelegi seletus olemas: ufonaudid (või vähemalt piloot) võisid olla mitte tavalised bioloogilised surelikud, vaid tunduvalt vastupidavamad küborgid – osaliselt bioloogilised olendid, osaliselt masinad. Nende mõttejõud võimendatakse ufode juhtimiseks, tõlgitakse materjalile arusaadavasse keelde ning need impulsid panevad materjali vajalikest kohtadest kuju muutma ja transformeeruma, teisisõnu võimaldab see ringi liikuda ükskõik millises keskkonnas. Mootorit kui sellist aga ufol polevatki, selle asemel ongi transformeerumisvõimeline ufomaterjal ise.

Vähe sellest, lisaks olevat salapärasel ufomaterjalil omadus vastavalt vajadusele eksisteerimisviisi muuta. Tahab – maskeerub püriidiks. Tahab – on kõrgtehnoloogiline metallisulam. 

Järgmiseks kaevati maja kõrvale õunapuuaeda ekskavaatoritega vundamendisüvendi sarnane auk, mis oli 6 meetrit sügav, 12 meetrit pikk ja 10 meetrit lai. Garaaži alla uuristati 6 meetri sügavusele horisontaalkäik. Ka vahepeal unustusse jäänud kaev lõhuti põhjalikult laiali. Telefonitraatideni ulatuvate mullavallide, ekskavaatorite pideva müttamise ja seda kõike ümbritseva saladuseloori tõttu läksid liikvele esimesed kuulujutud Meriväljal välja kaevatavast ufost. Salapära lisas mullavallide tagant turritav antenniderägastik, aga see kuulus siiski naabruses elanud raadioamatöörile, nagu hiljem välja tuli. 

Kuulujutud võtsid aga üha pöörasemaid mõõtmeid – näiteks peeti mõne järgi tulnukateks või küborgiteks nii Dejevit kui ka majaperenaist Viivika-Evi Mitti. Usutavust lisas juttudele justkui seegi, et Eesti elas tollal ühe esimese siinse tulnukafilmi „Hukkunud Alpinisti hotell“ järellainetuses.

Ühe versiooni järgi olid kuulujuttude allikaks Nõukogude Liidu eriteenistused – mida hullemaid ja  vastukäivamaid jutte liigub, seda raskem on neid ju tõsiselt võtta. Võimendanud olevat neid aga ka Viivika Mitt ise. Seda seletati tema kartusega, et kui vaibub avalik huvi Merivälja objekti vastu, kaob ka tema hämmastavalt kõrge palgaga – 500 rubla kuus – objekti valvuri ametikoht (palk ületas tavalist tollast valvuripalka seitsmekordselt). On näiteks teada, et Tallinna 2. keskkoolis (praegune reaalgümnaasium) inglise keele õpetajana töötanud Mitt jagas tundides infot Merivälja fenomeni kohta lahkelt ka oma õpilastega ja rääkis muu hulgas, et poltergeistidest, vooluta põlevatest elektripirnidest ja asjade iseeneslikust liikumisest oli saanud tema elu tavaline osa. Mõnikord olevat aga kuskilt sügavalt maja alt kostnud mürinat, justkui oleks seal metroorong sõitnud.

Kuid Dejev avalikkust ei armastanud, vähemalt tollal mitte. Kolleeg Õhtulehest, kauaaegne ajakirjanik Tõnis Erilaid – üks esimestest, kes Merivälja objektist kirjutas – on meenutanud, kuidas ta ka ise sündmuspaigaga tutvuma minna püüdis, aga kui ta Hõbekuuse tänava eramu ukse taha jõudis, ilmus uksele KGB töötõendiga vehkiv mees, kes kisendas ärritatult: „Kaduge siit otsekohe!“

Tükike Merivälja salapärasest materjalist.Foto: TEET MALSROOS

Ruslan ja Punane RET

Kui kaevetööd lõpuks juba maja vundamenti ja hoonet ennast ohustama hakkasid, sekkus neisse teaduste akadeemia geoloogiainstituudi teadusdirektor Herbert Viiding, kes oli Merivälja ufojuhtumil algusest peale silma peal hoidnud, ja käskis Dejevil lammutamine lõpetada. Et Dejev maha rahuneks, andis Viiding talle mõned püriiditükid. Lennundusinsenerist Dejev tundis neis aga kohe eksimatult ära tulnukate kosmoselaeva tiiva jäänused. Veelgi enam: mikroskoobiga uurides leidis Dejev, et need on vähemalt osaliselt bioloogilist päritolu, st elus. Tollane Talllinna selgeltnägija Nadežda Vorontsova uskus koguni, et ufomaterjalil on võime kasvada ja paljuneda, 

Lisaks soovitas Dejev nii Mittide pere kui ka naabermajade elanikud ümber asustada, ehitada objekti kohale nelja maa-aluse (ja mõnedel andmetel kolme maapealse) korrusega uurimiskeskus ning tuua siia edasisteks uuringuteks 1987. aastal Viiburi lähistelt leitud ufo, mida hoiti Põhja-Karjalas Montšegorski rajoonis sõjaväebaasis. Miks need plaanid vett vedama läksid, võib ainult oletada: avalikult ju kaitse- ning julgeolekustruktuurid teda ei toetanud, neis näis valitsevat nõukaaegsel Venemaal tollal laialt levinud suhtumine: las tegutseb, raha meil on. Kui midagi leiab, jõuame ordeni alati anda. Aga kui kõrbeb, siis meie teda ei tunne, pesku ennast ise puhtaks!

Ega Dejev kokkuvõttes muud leidnudki kui mõned ämbritäied püriiti, mida ta ise pidas ufo kaitsekilbi tükkideks. Edasi asus ta leitud püriiti, mida ta nimetas uhkeldades Merivälja metalliks, rahaks tegema. Et ta end selleks just raadiotehases Punane RET sisse seadis, polnud ime: avalikkusele oli tehas tuntud Nõukogude Liidu esimese CD-mängija ning oma ajast ees olevate muusikakeskuste ja kärgkõlarite loojana, tegelikult läks aga suurem osa aurust siiski sõjaväele täppis- ja mõõteaparatuuri tootmise peale. Muide, sama tehase erikonstrueerimisbüroos olevat töötanud ka Enn Parve, kes oli vähemalt sama müstiline mees nagu Dejevgi: tollal peeti teda Eesti kõige saladuslikumaks inimeseks, kellel oli Moskvas suur mõjuvõim ja kes oli seotud ka Nõukogude Liidu kosmoseprogrammiga. Merivälja krunti oli ta koos geoloogia-mineraloogiakandidaadi ja ekstrasensi Nikolai Sotševanoviga uurimas käinud juba 1984. aasta jaanuaris. Tema oli ka see mees, kes Dejevi ja Igor Volke viimase sõnul kokku juhatas.

Dejev asutas koos kahe siberlasega Punase RETi tiiva alla kooperatiivi Ruslan, asus Merivälja püriidi baasil uut D-generaatorit looma ja selleks tehaselt raha välja pumpama. Kõigepealt ilmusid „Merivälja metallist“ käevõrud ja kaelakeeripatsid. Dejev ise hakkas ringi käima sõrmusega, mida ehtisid samuti Merivälja püriidi tükid. Enda jutu järgi andsid need talle võimed, millest „Sõrmuste isanda“ tegelased võiksid ainult unistada. Muuhulgas kiitles ta, et on enda keha D-välja abil 40 aastat nooremaks teinud.

Tehasest Punane RET sai Dejevi põhibaas Eestis.Foto: Elmar Rauam

 Põgenemine Moskvasse

Oma armastatud ravitsejategevusest ei loobunud Dejev Tallinnaski. D-välja generaatori ravimõju olevat ta katsetanud ühes Tallinna sõjaväehaiglas. On teada ka vähemalt üks juhtum, kui ta teatas ühele prouale: „Teil, tuvike, on ju viimase staadiumi vähk!“ Ehmunud naine jättis maised tegevused ja valmistus teise ilma minekuks ligi kuu aega, kuni keegi taipas ta onkoloogi juurde viia. Sealt naasis ta diagnoosiga „tüüpiline simulant“ ja soovitusega Dejevi-sugustega rohkem mitte tegemist teha.

RETist suutis Dejev tootmise alustamiseks välja rääkida 50 000 rubla. Sama soojaga lubas ta puhastada D-välja abil Tallinna sadama akvatooriumi naftareostusest ning vähendada naftapõhisel kütusel töötavate masinate kütusekulu 30–50% võrra. Sellealased katsed tegi ta Tallinna Merelaevanduse aluse Mehaanik Krull pardal. Kui laev aga sadamasse jõudis, oli neil vastas teaduste akadeemia delegatsioon – nad huvitusid katse tulemustest ja tahtsid ka Dejevi generaatorit näha.

Tulemuste kohta polnud laevameestel nagu midagi raporteerida, generaatori puhul oli aga spetsialistide arvamus karm. „Elektroonikaplokk on koostatud kooli raadioringi tasemel, jootekohtade madal kvaliteet annab tunnistust raadiomontaaži kogemuste puudumisest,“ leidsid teaduste akadeemia eksperdid. Detailide kogumaksumus ei ületanud 5–10 rubla, müüki oli Dejev kavatsenud oma generaatori paisata aga 500rublase tükihinnaga.

Ühte, juba Punases RETis toodetud D-generaatorit olevat näinud ka akadeemik Anto Raukas. Tema sõnul koosnes selle sisu vaid traadipuntrast ja püriiditükist.

RETist välja räägitud 50 000 rubla Dejev aga kasutada ei jõudnudki, sest tema tegevusse sekkusid  ENSV rahvakontrollikomitee ja prokuratuur ning algatati järjekordne kriminaalasi: õnnetuseks oli Dejev umbes aasta varem augu pähe rääkinud Tallinna lähistel asunud J. Lauristini nimelise kolhoosi juhtidele, määrides neilegi kaela oma D-generaatori, ja lubanud vilja saagikuse selle abil vähemalt poolteisekordseks tõsta. Kui aga saagikoristuse aeg kätte jõudis, kurtsid põllumehed, et imemasin ei mõjutanud viljakasvu karvavõrdki. Kriminaalasi kohtusse siiski ei jõudnud – Geršteini arvates seetõttu, et Dejevit siin toetanud kõrged tegelased hakkasid kartma skandaaliga oma nime määrimist ja mätsisid asja kinni. Tuliseks muutunud jalgealusega Dejev pidas aga paremaks Moskvasse kaduda, jättes Hõbekuuse tänavale maha ülestuhnitud krundi.

Moskvas hakkas ta taas levitama kuuldusi oma korteris asuvast imegeneraatorist, mille klaaskuulis peitub nii tohutu energia, et selle kontrollimatul vallandumisel oskamatu käsitsemise või kera purunemise tõttu ei jää linnast kivi kivi peale. Selgi korral ulatusid need jutud KGB kõrvu ja Dejevi aparatuur konfiskeeriti. Kontrolli tulemus oli eelmise korraga üsna sarnane: mingit kera ei leitud, aga muu korterist avastatud kraam klassifitseeriti tehnoloogiliseks prügiks ja kogu kolu anti leiutajale tagasi. Siinkohal väärib märkimist, et ühtegi patenti ega sertifikaati ei saanud Dejev oma leiutistele elu lõpuni.

Geeniuste inkubaatoris

Selle operatsiooni tulemusel leidis Dejev aga endale „organitest“ võimsa sõbra ja toetaja, kes temasse uskus. See oli kindralmajor Nikolai Šam, kes tegeles tööstusspionaaži ja majandusliku vastuluure küsimustega (nende alla käisid ka uued ja ebatraditsioonilised tehnoloogiad). Peatselt sai temast KGB esimehe asetäitja – tähtsuselt teine mees selles süsteemis. 1992. aastal saadeti ta sellelt ametikohalt tervise tõttu erru, aga et Šam oli vaid 52aastane, sahistasid kurjad keeled, et tegelikuks põhjuseks olid vastuolud KGB esimehe Vadim Bakatiniga, kes määrati pärast 1991. aasta augustiputši KGBs reformide läbiviijaks. Edasi tegutses Šam tehnoloogiaäris ja oli vastupidiselt julgeolekumeeste kirjutamata seadustele üks väga vähestest, kes oma mälestusi lahkelt ka avalikkusega jagas.

Kindralmajor Nikolai Šam.Foto: Erakogu

Just tema oli see, kes tutvustas Dejevit KGB ja kaitseministeeriumi tippjuhtkonnale. Samuti hankis ta uuele sõbrale töökoha koondises ANT (lühend venekeelsetest sõnadest „automaatika, teadus, tehnika“). See oli omas ajas üks mainekamaid teadus- ja tootmiskoondisi, mis sai oma ülesanded otse NLKP keskkomiteelt ja tegutses KGB kontrolli all. Seda kutsuti koguni vene geeniuste inkubaatoriks. Koondise hiilgeaegade lõpp oli siiski häbiväärne: ANT juhtkond püüdis ebaseaduslikult piiri taha müüa 12 tanki T-72, esitledes neid ametlikes paberites raskeveokitena. 

Kindralmajor Šam on ühtlasi Dejevi eksperimentide edu pea ainus teadaolev tunnistaja. „Näiteks puhastas insener Aleksandr Dejev terveid veehoidlaid naftareostusest ebaharilikul viisil: võttis neist klaasi vett, pani laborilauale ja tegutses siis oma generaatoriga. Ja me nägime, kuidas kõigepealt muutus vesi selgeks klaasis ja seejärel sellest eemal asuvas veehoidlas. Kuidas ta sellega hakkama sai, ei osanud keegi selgitada. Kuid see töötas ja ma olin ise selle tunnistajaks! Ühe katse käigus peatati suure vahemaa tagant terve tankipataljon: Dejev muutis kütuse struktuuri nii palju, et tankide mootorid surid välja,“ on Šam kirjeldanud 2003. aastal ajakirja Vene Ettevõtja aprillinumbris.

Samuti paigutanud Dejev Merivälja püriidipuruga täidetud kütusefiltrid Moskva 31. autotehases kaheks kuuks kolmele veoautole ZIL-130. Esimese kahe nädala jooksul kõikunud kütusekulugraafikud nagu seismogrammid maavärina ajal: kord lakke, kord nulli lähedale. Eksperimendi lõpuks vähenenud aga kütusekulu kuni 60% ja, mis veel tähtsam, mootorid muutusid võimsamaks ning heitgaasid peaaegu olematuks, nii et ajast ja arust masinad muutusid tunduvalt paremateks välismaa kaasaegsetest analoogidest.

Maetud kodukülla

Raamatus „Psii-sõjad: Ida ja Lääs“ tunnistab Šam, et alati ei tulnud ka Dejevil siiski kõik välja. „Üritasin kuidagi aidata kahte meie töötajat, kellel tekkis pärast Tšernobõli tuumaelektrijaama õnnetuse tagajärgede likvideerimises osalemist kiire arenguga vähk. Arstid olid kindlad, et juhtum on täiesti lootusetu, kuid Dejev väitis, et tema generaatorid annavad ka vähi puhul positiivse efekti. Küsisin temalt: saad poisse aidata? Tema  enesekindlalt vastu: muidugi saan! Aga nad surid ikkagi,“ kirjeldab Šam raamatus, kuid lisab samas, et tema arvates suutis Dejev vähirakud küll tappa, kuid haigusest laastatud kehad ei tulnud laguproduktide väljutamisega enam toime.

Dejevi enda surm oli aga sama müstiline nagu tema elugi. 1992. aastal kutsus ta sõbrad kokku ja teatas, et sureb kahe päeva pärast. Ta oli siiski sõnapidaja mees, nii läkski. Legendid läksid liikvele ka tema surma kohta, näiteks tema lähikondlane Juri Andrejev on kindel, et Dejev tapeti.  

„Algul tulid tema juurde koostööd pakkuma mingid kahtlased tüübid potentsiaalsete sponsoritena ja esitasid mingite uurimiskeskuste volikirjad. Aleksandr Aleksandrovitš keeldus,“ meenutab  Andrejev. Siis otsustasid teadusbandiidid tegutseda jõuga: Dejevi korterit rünnati ja tapeti nii leiutaja ise, tema 14aastane tütar kui ka abikaasa. „Ma arvan, kes võis sellise sammu astuda,“ tunnistab Andrejev. „Kuid on ebatõenäoline, et need inimesed on Venemaa õigussüsteemi jaoks kättesaadavad – nad on juba mitu aastat välismaal elanud.“

Juri Andrejevi sõnul kadusid leiutaja korterist kõik tema laboratoorsed seadmed ja teaduslikud andmed – 16 oma seadmete käsitsemiseks vajalikku juhtnööri oli Dejev ka paberile pannud. Kuid kaks kõige olulisemat, mida oli vaja nende käivitamiseks, viis ta endaga hauda kaasa. „Ilma nendeta on laboratoorium, mille kaaperdajad said, ainult vanaraud. Maavälise päritoluga metall on nende ainus saak,“ ütleb Andrejev.

Teine versioon, mida on avalikkusega jaganud Dejevit tundnud muusik Roman Neumojev, on tunduvalt banaalsem. „Dejevi surmas ei olnud midagi erilist. Ta suri väga proosaliselt, ehkki veidralt.“ Läks õue koeraga jalutama ja kukkus nii õnnetult, et murdis puusaluu ning viidi Sklifosovski-nimelisse haiglasse. Murdunud puusaluu ühendati metallplaadiga, aga operatsiooni tüsistusena tekkis valušokk, öösel juba kopsuturse ja hommikul ei olnud arstidel muud teha, kui patsiendi surma konstateerida.

Elu jooksul küll kelmiks, küll pühakuks peetud mees maeti oma sünnipaika, Moskva-lähedase Žuravli küla kalmistule.

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee