Valve Raudnaski kolumn | Kui palju peaks armastama isamaad?

Viienda klassi lapsed on ärevil. Õpetaja on lubanud, et seekord räägitakse tunnis armastusest. Tund algab ja õpetaja alustab: „Mehe ja naise vahelisest armastusest on teile veel vara rääkida. Mehe armastus mehe vastu on meie riigis keelatud. Ja sellepärast ma räägin teile kodumaa-armastusest.“

See nõukaaegne anekdoot on labasevõitu, aga iseloomustab hästi õhkkonda, kus kodumaa-armastus oligi ainuke õige armastus, millest võis alati ja avalikult rääkida. Kui pidulik kroonuaktus algas hümniga, siis lõpetuseks sobis nii mõnigi kord laul sellest, et „suur ja lai on maa, mis on mu kodu“. Kuidas kellelgi, aga eriti eestlase silmis pole suurus ja laius nüüd küll see, mis millegi koduseks ja armsaks teeb.

Armastusest võib ka nii laulda, et hing jääb kuulates kinni. Saime selleks suveks ja küllap igaveseks imelise loitsust sündinud laulu: „Armasta mind armsamini enesest, armsamini emast, isast, päikesest ja kuust.“ Nii ilusate sõnadega armastuslaulu, nii erakordselt ehedat esitlust pole meil ammu olnud. Eurolaulude sõnum – „ma armastan sind, miks sa ei armasta mind“ – on eesti luule väga kõrget taset arvestades lihtsalt piinlik. Aga tühja sellest, sest laule esitatakse inglise keeles ja sel kõigel pole eesti luulega vähimatki pistmist.

Lähen loo alguse juurde tagasi ja jätkan kodumaa-armastuse teemaga. Kusjuures eestlased ei räägi reeglina kodumaa-armastusest, vaid isamaa-armastusest. Koidula kirjutas 1867. aastal, et „mu isamaa on minu arm“ ja me kinnitame seda tänini üheskoos iga laulupeo lõpuhetkedel.

Pärast lauluväljakut algab jälle argipäev, kus võib kõike ette tulla. Mul on hästi meeles üks lõunatund Toompeal. Riigikogus arutati sel päeval Eesti põllumajanduse toetamist, mis tähendas ka Eesti inimese tervise kaitsmist, sest 1990. aastail toodi Eestisse meeletutes kogustes odavaid igikestvaid keekse ja kloorist läbi käinud kanakoibi. Vaat siis teataski istungi vaheajal Toompea puhvetis üks ärimees (rõhutan, et keset selget päeva ja kaine peaga): „Ma teenin toiduainete sisseveo pealt nii palju, et võin selle raha eest 101 riigikogu liiget ja 101 ajakirjanikku takkapihta kinni maksta.“

Mogri Märte, kelle jaoks raha on jumal, on alati olnud. Muretseda tuleb siis, kui neil on põhjust arvata, et kõik teisedki ümberringi nii mõtlevad.

Kui paar aastat tagasi tähistasime Eesti vabariigi 100. sünnipäeva, sai teoks palju ilusat. Juba „Eesti Vabariik 100“ logo oli ilus ja armas. Ja 2018. aastal istutatud tammed jäävad sajanditeks kasvama. Aga meepotti kukkus ka üks suur tõrvalärakas.

Ma olen kaugel sellest, et näidata näpuga oma sünnikandi Võrumaa või teiste lõunaeestlaste peale, kes aktsiisitõusu tõttu hakkasid alkoholi, ehitusmaterjale ja muudki Lätist ostmas käima. Väljaspool Tallinna elatakse kitsamalt, pealegi on neile Läti lähedal. Käidi Tallinnastki Lätis viina järel ja pulmade või juubelite puhul tasus see sõit ära.

Aga see, mis vabariigi 100. sünnipäeval, 24. veebruaril 2018 toimus, tuletas mulle kaugeid aegu meelde. Oleksin tahtnud Valka sõidu korraldajailt küsida, et kas tähistati üksiti ka punavooride 70. aastapäeva.

Oli aasta 1948. Veel ei olnud kulakuid Siberisse küüditatud, küll aga olid neile meeletult suured riigile vilja andmise kohustused pandud. Seetõttu said viljavarumispunktidesse sõita uhked popside punavoorid. Loomulikult oli koormaks rikaste talude, ka meie Krantsi talu vägisi äravõetud vili. Esimesel vankril kohustuslik punalipp püsti. Rahvas laulis lorilaulu: „Maa peal sõitvad punavoorid, taevas laulvad inglikoorid.“

On aasta 2018. Umbes samal ajal kui Toompeal sinimustvalge Pika Hermanni torni tõuseb, läheb Tallinnast teele uus popside voor. Seekord mitte vankrite, vaid autodega, ja mitte viljavarumis-, vaid viinavarumispunkti Valka. Kui teil polnud täpseid andmeid, kust see läheb ja mis kell, sai lisainfot „Ringvaate“ saatest, kus seda toredaks kodanikualgatuseks nimetati. Nagu poleks Eesti vabariik midagi rohkemat kui igat liiki kütus. Oleks aktsiiside vastu protestitud päev varem või päev hiljem, poleks põhjust pahandada. Aga sinimustvalgete lippude lehvides sõita just 24. veebruaril, Eesti vabariigi juubelisünnipäeval, odavamat viina ja kütust nõudma, oli madal ja popslik.

Raske öelda, kas isamaad peab sama palju armastama kui iseennast, isa ja ema, kuid kuust, päikesest, kütusest ja viinast ehk siiski rohkem.

Aga 20. augustil on meil põhjust enda üle suurt uhkust tunda. Saada veretult iseseisvus tagasi – see on ajaloos ilus erand.