Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas alastikultuur Eestis läbi ei löönud

Minister Ado Anderkopp seda juttu ei uskunud. Põhikirja uuriti ja puuriti  igatpidi ning 5. septembril võis Sõnumed teatada: ühing on vastuolus meil üldkehtiva moraali ja heade kommetega ning politsei on kohustatud lõpetama sugukõlvatud kogunemised.

Vabakehakultuurlased läksid ministri vastu kohtusse ja said võidu. 1933. aastal rentis ühing endale Kakumäe poolsaarel ühe talu mereranna ja suvila ning hakkas korraldama supelhommikuid ja vestlusringe.

Mitte et nad kuigi edukad oleks olnud. 1934. aastal oli ühingul 55 liiget ja see arv hakkas kiiresti vähenema. Seda pani tähele haridus- ja sotsiaalminister Nikolai Kann, kes tegi ettepaneku ühing sulgeda. Seaduslikku alust sulgemiseks ei leitud ja nii virelesid toonased nudistid vähemalt paberil edasi, kuni uus võim 21. augustil 1940 nad likvideeris. Alasti rannas viibimisel, rääkimata paljalt lõbutsemisest, polnud aastaiks enam võimalust.