Eesti

Mis juhtus aastal 1972? Valmib Viru hotell, algab joonisfilmide ajastu, ränk lennuõnnetus Andides 

Siiri Rebane, ajakiri Tiiu, 28. august 2020, 17:40
Viru hotell.Foto: Postkaart / Õhtuleht arhiiv
Ajakiri Tiiu heidab igas numbris pilgu ühte aastasse minevikus ning toob sealt välja eredaimad sündmused. Mis toimus aastal 1972?

Valmib Viru hotell

Eesti saab esimese pilvelõhkuja –1972. aasta 5. mail avatakse Tallinnas 22korruseline Viru hotell. Hoone arhitektid on Henno Sepmann ja Mart Port instituudist Eesti Projekt, sisearhitektid Väino Tamm, Vello Asi jt. Hotelli ehitamist alustas Soome firma Repo Oy 1969. aastal. Nõukogude Liidus on enneolematu, et nii suur hoone valmib vaid kolme aastaga. Välisviimistluses kasutatakse kõiki uuenduslikke ehitusmaterjale – näiteks alumiiniumi ja erinevaid plaste koos kohalike ehitusmaterjalidega.

Viru valdajaks saavad NSV Liidu Välisturismi Valitsus Inturist ja Eesti NSV Välisturismi Valitsus. Välisturistidele mõeldud hotell muutub varsti oma ajastu legendiks, olles nagu tükike läänelikku maailma keset nõukogude Eestit.

Algab ESTO traditsioon

Kanadas Torontos leiavad 8.–22. juulini aset esimesed ülemaailmsed eesti kultuuri päevad, mis mõne aasta pärast hakkavad kandma nime ESTO. Tegemist on väliseestlaste algatatud ülemaailmse eestlaste kogunemisega, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant. Nädala jooksul toimuvad erinevad eesti kultuuriga seotud sündmused – laulu- ja tantsupidu, rahvuskongress, jumalateenistus ja väliseesti organisatsioonide kokkutulekud. Õhtuste kohtumiste paik kannab nime Salakõrts.

Edaspidi hakkavad ESTOd kandma ka poliitilist rolli – nende kaudu saab maailm infot okupeeritud Eesti kohta. Alates 1988. aastal Austraalias toimunud ESTOst saavad neil kultuuripäevadel võimaluse osaleda ka kodueestlased.

ESTO TorontosFoto: Esti filmiarhiiv

Ohvriterohke Müncheni olümpia

Saksamaal Münchenis toimuvad 26. augustist 11. septembrini XX suveolümpiamängud, kus võistleb 7134 sportlast 121 maalt. Paraku lähevad need mängud ajalukku eelkõige ühe äärmiselt traagilise spordivälise sündmuse poolest. 5. septembril ründavad araabia terroristid Iisraeli sportlasi, tapavad neist kaks ja võtavad pantvange, kes hukkuvad.

Eesti sportlased on neil mängudel edukad. Kuldmedali võidavad Jüri Tarmak kõrgushüppes, Jaan Talts tõstmises ja Svetla Tširkova vehklemises. Georgi Zažitski saab vehlemises pronksi. Ajastust tulenevalt lähevad need medalid mitte Eesti, vaid Nõukogude Liidu arvele.

Mitu Eestist pärit meest on Müncheni OMil tegevad ka muul moel kui sportlastena. Näiteks Enn Meriväli juhendab Nõukogude Liidu jahilaskureid, Toomas Savi on kergejõustikuvõistkonna arst ja Oleg Sapožnin on jalgrattakohtunik.

Raskejõustiklane, tõstja Jaan Talts. 1968Foto: Õhtuleht arhiiv

Eestis algab joonisfilmide ajastu

Filmilavastaja Rein Raamat saab Tallinnfilmi juurde hiljuti rajatud joonisfilmistuudios valmis filmi «Veekandja». See koosneb kolmest lühipalast – «Veekandja», «Armastab!» ja «Tüütu muusik». Nimilugu räägib bürokraatlikust tsirkusest, kus kantakse vett ühest anumast teise. 

Selle tööga paneb Rein Raamat aluse järjepidevale joonisfilmide tegemisele Eestis. Tema kaalukamateks töödeks joonisfilmide alal saavad eesti folkloorist pärinev muinasvägilast kujutav «Suur Tõll» (1980) ning «Põrgu» (1983), mis on Eduard Viiralti graafiliste lehtede ainetel loodud nägemus Euroopa tsivilisatsiooni ähvardavatest ohtudest.

Rein Raamat, joonisfilmide ajastu.

Ränk lennuõnnetus Andides

Ränk lennuõnnetus Andides

Kukerpillid hakkasid rahvast tantsutama

Kunstiinstituudi tudeng Toomas Kõrvits ja Eesti Reklaamfilmi kunstnik Taivo Linna kuulsid 1972. aastal, et reklaamfilm tahab moodustada rahvalikku muusikat mängivat bändi. Noormehed võtsid sõbrad kokku ja tegidki sellise ansambli. Kukerpillide esimene esinemine oli reklaamfilmi telesaates, Ervin Abeli show' s, 1. aprillil 1972. Algkoosseisu kuulusid veel Toomase vend Tiit Kõrvits ja Vello Salumets. Kui Salumets nõukogude armeesse võeti, tuli tema asemele 1973. aastal Ike Volkov.

Kukerpillid on Eesti kõige vanem bänd. «Oleme tegutsenud vahet pidamata kõik need 48 aastat, kõige pikem paus oli nüüd koroona ajal kolm kuud,» räägib Toomas (74). Juulisse oli ansamblil planeeritud suvetuur mööda Eesti kirikuid, kus torni tipus kukk, aga ehk toimuvad need kontserdid sügisel või siis järgmisel aastal.

Kukerpillide repertuaaris on üle 300 laulu. Uusi polegi vaja teha, sest igaks esinemiseks jätkub lugusid nii kontserdi ossa kui tantsuks. «Meil on kõik see juba lihastes ja kahe kõrva vahel, võime une pealt laulma hakata. Lugude menüü on seinast seina,» kinnitab Toomas. 

Ansambel Kukerpillid Foto: E. Laur / Õhtuleht arhiiv

Toomas õppis ERKIs ruumi- ja mööblikujunduse eriala. «Olen meie peres kõige kehvema muusikataustaga, isa (muusikateadlane ja helilooja Harri Kõrvits) ütles, et muusikut minust ei saa, otsigu ma endale amet,» meenutab ta. Noor mees läkski Eesti Projekti maketimeistriks ja nelja aasta pärast astus ERKIsse. Pärast instituudi lõpetamist 1975. aastal töötas ta 11 aastat Standardis. «Huvitav aeg oli. Eksperimentaalosakonnas sain teha mööblit, mis pähe tuli,» jutustab ta. «Ike oli Halinga kolhoosis arhitekt. Viru kolhoos tahtis ka arhitekti, mul läks pirn põlema, võtsin nendega ühendust ja olin seal kuni võimu vahetuseni. Pärast olen olnud vabakutseline, Eesti Põlevkivi arhitekt, olen teinud Hoiupangas kontoreid, praegu aitan Kunda Nordic Tsementi.» 

Toomasele meeldib, et ta tööd on erineva suunitlusega ja pakuvad vaheldust. Ka vabakutselise staatus sobib talle. Mõnel harval korral on Toomas mõelnud, et võiks muusika tegemise ära lõpetada, aga praegu sellist tunnet enam pole. «Suhtume nii, et laseme nii kaua, kui jaksame,» ütleb ta. «Kõige tähtsam on bändi omavaheline suhe. See kooslus, mis on, sobib meile.» Praegu on Kukerpillides lisaks Toomasele Ike Volkov, Arne Haasma ja Heiki Vahar.

Ka sisaliku tee jätab jälje

Karl Ristikivi, "Inimese teekond,” Eesti Kirjanike Kooperatiiv (Lundis) 1972

Kes ei teaks Tõnu Tepandi esituses laulu, mis algab sõnadega «Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas...». Kui Tepandi seda 1969. aastal televisioonis esitas, tuli sellest paksu pahandust, sest teksti autor oli Karl Ristikivi, kes oli 1943. aastal emigreerunud ja nõukogude võimurite silmis põlualune.

Ristikivi ainus luulekogu «Inimese teekond» ilmus 1972. aastal Rootsis ja seal on sees ka «Arkaadia», mis oli varem juba ilmunud. Ristikivi teoseid ei lubatud tollal Eestis avaldada, aga ometi said ta luuletused kodumaalgi tuntuks, neid trükiti ümber ja levitati. Väga tuntud on needki Ristikivi luuleread:

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

kuigi me seda ei näe.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,

võib kunagi otsa saada,

aga naeratus jääb...

«Inimese teekond» ilmus Eestis raamatuna esimest korda 1990. aastal, uuesti 2003. aastal. Kirjandusteadlane Janika Kronberg ütleb viimase, Varrakus välja antud «Inimese teekonna» trüki järelsõnas, et naeratuse jäävuses on Ristikivi luule põhiväärtus. «See naeratus on tema, vaimse inimese, alati kaotanu võidukaar maistele ihadele alistatud maailmas ängistuse ajastul,» arvab Kronberg.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee