Fotolaegas | Paberile jäädvustatud hetked skulptoritest nende ateljeedes

Saar meenutab, et ükski neist kunstiinimestest polnud otseselt ta tuttav. «Enamasti kohtusingi nendega ainult pildistamise ajal, kui eelnevalt oli aeg telefoni teel kokku lepitud. Nad vastasid tavaliselt, et tulge kohale ja teeme ära. Kui palju mul tegelikult pildistamiseks aega oli, selgus alles siis, kui kohale läksin.»

Saare mäletamist mööda võiski selguda, et mõnel on hästi kiire ja temal tuli oma klõpsud kähku ära teha. Enamasti valitses aga kohapeal ateljees pingevaba õhkkond, kunstnik jätkas parasjagu pooleli olnud taiese tegemist ja piltnik sai pool tundi kuni tund aega segamatult fotoaparaadiga paremaid hetki püüda. Need korrad meeldisidki Saarele kõige rohkem, sest ta ei tahtnud, et keegi oma aega poseerimise peale raiskaks.

«Alles tagantjärele tarkusena saan aru, kui väärika tegevuse peale ma sattusin ja kui hariv oli mulle iga kord see pool tundi kuni tund aega,» tähendab Saar.

Saar lisab, et ta ei tee endale illusiooni, nagu oleks ta tollal teinud maailmatasemel fotosid. «Kuid mul oli teada, mida ajakirjanik ja toimetaja ootavad, ja vähemalt kellegi pahameelt ma esile ei kutsunud,» tõdeb ta tagasihoidlikult. «Kui oleks arvatud, et minu fotod ei sobi, poleks neid avaldatud.»

Valisime Arno Saare pärandist mõned tema 1980ndatel tehtud fotod skulptoritest ja avaldame koos piltniku enda kommentaaridega. 

Enn Roos (1908–1990) hoiab 1983. aastal käes lapsepead. Just lapsepeadel on skulptori loomingus tähtis osa ja siin vaatab ta mõtlikult üht neist. Roosi kuulsaim teos on aga 1947. aastal valminud pronkssõdur. Eks see oli tellimustöö, kuid minu meelest õnnestunud.

Tõnu Maarand (80) modelleerib 1987. aastal Juhan Smuuli. Kui mu Mustamäe korteri lagi on kahe ja poole meetri kõrgusel, siis monumentaalkunsti tegemiseks oleks seda vähe. Fotot käisin tegemas suures hoones Järvel. Smuul pandi Kadriorgu, hiljem Koguva külla.

Jaak Soans (76) on oma ateljees 1982. aastal. Kui Soansi juures seda pilti tegin, siis ta kuulsaimat kuju – Tammsaare pargis istuvat rahvuskirjanikku – veel polnud. See kuju pandi sinna 1987. aastal. Soans on raiunud kivisse ka Kristjan Jaak Petersoni ja Jakob Hurda. 

Riho Kuld (84) on pildile jäänud 1982. aastal. Skulptori abikaasa Ilme Kuld on samuti kujur. Tookord tegid nad kahekesi koos samas ruumis tööd ja valitses rõõmus sundimatu meeleolu. Kulla parimate tööde hulka kuulub valge tuvi Tallinnas raadiomaja seinal. 

Ülo Õun (1940–1988) 1982. aastal. Õunaga olen rohkem kohtunud. Olin Arvo Iho assistent, kui ta tegi 1984. aastal Õunast dokfilmi. Iho tahtis teha võtteid Türisalus, üks skulptuurgi oli tal sinna pandud, aga pidi sõjaväelastele seletama, mis asja ta ajab riigipiiri lähedal.