Eesti

ARMASTUS ENDISAJAL: kas vanad eestlased tõesti tunnetest tuhkagi ei teadnud 

Tõnis Erilaid, 19. juuli 2020 08:08
Evald Okase postkaart „Kalevipoeg ja Saarepiiga“, 1961. Võrgutusjutuga alanud Kalevipoja ja Saarepiiga lõõmav armuöö lõppes traagiliseltFoto: Repro

Lõõmav ja kirglik armastus võis ennemuiste eestlastele meeles ja teos tuttav olla, aga sõnaks sai see alles 1721. aasta piiblitõlke tarvis tuletatud väljendeis „armastama“, „armastus“ jms. Varem oli tõlkevasteis ainult arm/armo. Nüüd aga kinnitati: armastammine olgo ilma kawalusseta, või järgmises tõlkes: armastus ei te wallatust, temma ei surustelle. Lihalikust armastusest paraku juttu ei ole.

Vanade eestlaste tiirasest armuelust kirjutasid edaspidi pikka aega vaid võõramaalt tulnud autorid saksa keeles. Eestlastest pani esimese erootiliselt hõõguva luuletuse kirja Kristian Jaak Peterson 1819. aastal, kuid tuttavaks sai see alles sajand hiljem: „Neiukene, noorekene/sind ma tahan võttemai/lilleks oma voodielle/päevaks oma südamelle... Sinu valged rinnukesed/on kui talve lumemäed/päike paistab nende peale.“ 

Väga vanad kroonikad jutustavad armuelust vähe, kui üldse. Hendriku Liivimaa kroonika räägib saarlasist, kes käisid väljamaalt tüdrukuid röövimas ja pilastamas. Ta möönab, et ka ordumehed ajasid siinsetest hävitatud küladest minema tüdrukud ja naised, aga targu ei ütle, mida nendega peale hakati. 

Samal teemal

11.07.2020
SAJAD ARMASTUSKIRJAD! Tudengiplikad hullusid, kui ülikooli tuli esimene afroameerika üliõpilane
28.06.2020
„Kire lained“: meri vahutas salapiiritusest ja püssid paukusid. Kirge oli aga kasinalt
19.06.2020
Johannes Üksi: ühe unustatud eestlase lugu
13.06.2020
SALAKUULAMINE KÄIS VOODI KAUDU: punaste kaunitarid Eesti ohvitseride vastu

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee