Eesti

ARMASTUS ENDISAJAL: kas vanad eestlased tõesti tunnetest tuhkagi ei teadnud 

Tõnis Erilaid, 19. juuli 2020, 08:08
Evald Okase postkaart „Kalevipoeg ja Saarepiiga“, 1961. Võrgutusjutuga alanud Kalevipoja ja Saarepiiga lõõmav armuöö lõppes traagiliseltFoto: Repro
Lõõmav ja kirglik armastus võis ennemuiste eestlastele meeles ja teos tuttav olla, aga sõnaks sai see alles 1721. aasta piiblitõlke tarvis tuletatud väljendeis „armastama“, „armastus“ jms. Varem oli tõlkevasteis ainult arm/armo. Nüüd aga kinnitati: armastammine olgo ilma kawalusseta, või järgmises tõlkes: armastus ei te wallatust, temma ei surustelle. Lihalikust armastusest paraku juttu ei ole.

Vanade eestlaste tiirasest armuelust kirjutasid edaspidi pikka aega vaid võõramaalt tulnud autorid saksa keeles. Eestlastest pani esimese erootiliselt hõõguva luuletuse kirja Kristian Jaak Peterson 1819. aastal, kuid tuttavaks sai see alles sajand hiljem: „Neiukene, noorekene/sind ma tahan võttemai/lilleks oma voodielle/päevaks oma südamelle... Sinu valged rinnukesed/on kui talve lumemäed/päike paistab nende peale.“ 

Samal teemal

11. juuli 2020, 06:22
SAJAD ARMASTUSKIRJAD! Tudengiplikad hullusid, kui ülikooli tuli esimene afroameerika üliõpilane
28. juuni 2020, 08:40
„Kire lained“: meri vahutas salapiiritusest ja püssid paukusid. Kirge oli aga kasinalt
19. juuni 2020, 18:48
Johannes Üksi: ühe unustatud eestlase lugu
13. juuni 2020, 09:51
SALAKUULAMINE KÄIS VOODI KAUDU: punaste kaunitarid Eesti ohvitseride vastu

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee