Eesti

1941. aasta 8.–9. juulil hukati valimatult 192 inimest, et nad elusalt vaenlase kätte ei satuks

VERESAUN TARTU VANGLAS: eestlasi tapsid suuremalt jaolt eestlased ise 

Hanno Ojalo, 10. juuli 2020 19:55
Nõukogude võimu poolt Tartu vanglas mõrvatute surnukehad.Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Tartu vangla massimõrv 1941. aasta 8.–9. juulil on üks osa üle kogu Eesti toimunud kommunistide inimsusevastastest kuritegudest – massilistest vangistamistest, mõrvamistest, küüditamistest, põletamistest ja röövimistest 1941. aasta sõjasuvel okupeeritud Eestis. Need on aegumatud sõjakuriteod, mida on võimatu unustada. Kokku tapeti valimatult 192 inimest, et nad elusalt vaenlase kätte ei satuks. Neist 20 olid naised. Tapakomandos oli venelasi vaid kaks, ülejäänud neli olid eestlased.

1941. aasta 22. juunil alanud Suur-Saksamaa ja NSV Liidu vahelises sõjas tungisid Saksa väed kiiresti edasi ja olid juuli algul jõudnud juba Põhja-Lätisse. Eesti kommunistid olid kabuhirmus ja valmistusid kiiresti Peipsi taha pagema. Mitmetes linnades Leedus, Lätis, Valgevenes ja Ukrainas korraldasid NKVD-lased enne põgenemist vanglates veresaunu, tappes kõik vangid vaatamata nende süülisusele. Selliste massimõrvade avalikuks tuleku tagajärjeks olid reeglina kohalike elanike massilised kättemaksuaktsioonid vangivõetud punaste vastu.

1941. aasta juuni viimastel päevadel hoidsid punaokupandid Tartu vanglas 619 vangi. Punaarmee valmistus kiiruga taganema. Nüüd algas vangla tühjendamine – vange veeti autobussidega raudteejaama. Kuna arreteerimised jätkusid, siis vangide hulk Tartu vanglas kasvas taas ning 8. juuli õhtul oli seal veel 223 kinnipeetavat. Lõunast lähenesid Tartule Eesti metsavennad ja Saksa väed. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee