Juulis ajaloos: 1930. aastal saadeti tööpõlgurid töölaagrisse

1784 – Soldatitele kaigast!

Suur reformaator Katariina II kehtestas ka uue riigimaksu – pearahamaksu. Eesti talupoegade seas tekkis aga maksu kehtestamise järel väärarvamus, et uue maksu tulek vabastab nad senistest mõisakoormistest. Kui meie esivanematele jõudis aga kohale koletu tõde, tõsteti mässu. Kuigi rahutused haarasid kümneid mõisaid, toimus tuntuim mäss 15. juulil 1784 Räpinas. Teotööle minemast keeldunud talupojad ründasid kohale toodud sõdurite salka. Muu hulgas relvastasid talupojad endid ka mõisaaiast tõmmatud teivastega, mistõttu on konflikt tuntud Puuaiasõjana. Tulemused olid siiski üpris nukrad – viis talupoega sai surma ja kaheksa haavata ning uuest maksust ka ei pääsetud.

1930 – Maavõistlus Tõusva Päikese Maaga

Enne teist maailmasõda pidas Eesti vabariik kergejõustikus 25 maavõistlust. Nendest 24 pidas Eesti võistkond Euroopa riikidega. Ainus maavõistlus, mis peeti mitte-Euroopa võistkonnaga, toimus 23.–24. juulil 1930 Tallinnas Jaapaniga. Vaatamata suurtele lootustele kaotati külalistele skooriga 49 : 91. See oli ühtlasi suurim kaotus, mis meie kergejõustiklastele maavõistlustel osaks sai.

1938 – Tööpõlgurid laagrisse!

1930. aastate teisel poolel hakati tõsisemalt tegelema loodrite teemaga ning selleks puhuks rajati laagreid tööpõlguritele. Üks selline asus näiteks Harkus. 1938. aasta juulis andis president Konstantin Päts dekreediõigust kasutades välja „Tööpõlgurite töölaagrite seaduse“ sätte, mille järgi võis töölaagrite asukate suhtes rakendada ka ihunuhtlust. Ihunuhtlus oli ette nähtud vaid meestele. Täpsemalt tähendas see 25 vitsahoopi paljale tagumikule. 19. jaanuaril 1939 ihunuhtlus siiski kaotati.

1939 – Muinaslugu muusikas

1939. aasta suvel oli noor Pärnu pillimees ja helilooja Raimond Valgre jõudnud (või jõudmas) loomingulisse tippvormi. Kindlasti tuli loomeinimesele kasuks ka muusa olemasolu. Selleks oli kaunitar nimega Alice Feuillet. Nende kahe koostöös sündis laul „Muinaslugu muusikas“. Laul loodi ingliskeelsena, et osaleda ajakirja Melody Maker korraldatud lööklaulude konkursil. Hiljem tõlkis Valgre laulu sõnad ka eesti keelde. Paraku algas varsti teine maailmasõda, mis lahutas armunud paari igaveseks ning vajutas karmi pitseri ka Valgre edasisele elusaatusele.

1940 – Röövlid omavahel

Juunipöörde järel tehti lõpp ka kaitseliidule ning selle asemele moodustati Rahva Omakaitse. Uued korrakaitsjad võis ära tunda selle järgi, et varrukal kanti käesidet, millel olid tähed RO. Rahva hulgas sai lühend aga kiiresti oma tõlgenduse – Röövlid Omavahel. Oli ju nende meeste taust kohati nii kahtlane, et rahva arvamus tõest väga kaugel ei olnud. Organisatsiooni eluiga jäi kõigest paari kuu pikkuseks, misjärel see likvideeriti ning asemele moodustati tööliste-talupoegade miilits.

1940 – Kodanikud-seltsimehed!

24. juulil 1940 keelati Eestis vanad viisakusväljendid ja need asendati ühese pöördumisega kõigi poole. Selleks sai „kodanik“. Siseminister Maksim Unt põhjendas enda otsuses tehtud muudatust järgnevalt: „Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis ei ole sobiv läbikäimisel asutuste teenijate ja rahva vahel tarvitada nimetusi „härra“, „proua“ ja „preili“. [...] nimetatud sõnade asemel tuleb nii ameti- kui ka eraisikute üksteise poole pöördumisel tarvitada sõna „kodanik“.“

1978 – Kolme rubiini mõistatus

1978. aasta juulis esietendus Eesti Televisioonis krimisari „Kolm rubiini“. See oli ETV esimene telelavastus, mis valmis väljaspool telestuudiot. Sarja lavastas Eino Baskin, stsenaarium põhines Julian Semjonovi jutustusel „Ogarjovi 6“. Tegu polnud klassikalise kriminulliga, kus kurjategija selgub tavaliselt viimases seerias, vaid duelliga kurikaelte ning nende süüd tõestada üritavate miilitsate vahel. Seitsmest osast koosnevas telesarjas osales Eesti näitlejate tollane paremik: Rein Aren, Einari Koppel, Ago-Endrik Kerge, Heino Mandri, Ita Ever jpt.

1980 – Maardule linnaõigused

Maardu linn sai oma nime teisel pool Maardu järve paiknevalt Maardu mõisalt. Esimest korda mainiti asulat aastal 1241. Linn sai nime arvatavalt marduse järgi, kes oli eesti rahvapärimuses surma ettekuulutaja. 1951. aastal sai pidevalt kosuv asula alevi õigused ning linnaõigused omistati Maardule 17. juulil 1980. aastal. Sellele vaatamata kuulus linn administratiivselt Tallinna alla ning sai päris omaette linnaks vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist – 1991. aasta novembris.