Kummituslugu: pea igas Tallinna tornis võib kohata kummitust

Sagedamini võib kummitustega kokku joosta kunagises Suure Linnuse sarves, mida on kutsutud ka Väikeseks mäeks. 1362. aastast, kui piirkonda koliti linna marstall ehk töökojad, hakati ala nimetama Marstallimäeks. Tänapäeval tunneme seda kanti Taani Kuninga aia nime all ja see hõlmab piirkonna all-linna ja Toompea vahel koos selliste tuntud linnamüüritornidega nagu Kiek in de Kök, Neitsitorn, Tallitorn ja Lühikese jala väravatorn. Pikema linnamüüri lõigu moodustav tornide kogumik on juba mõnda aega külastajatele avatud, läbi Kiek in de Köki kindlusmuuseumi saavad julgemad laskuda ka maa-alustesse bastionikäikudesse.

Kõigil neil tornidel on oma kummituslugu ja tulenevalt tornide ajaloolisest funktsioonist on paljud lood ka mõneti sarnased – kummitusi on seostatud tornide linnakaitselise minevikuga. Vabadussõja võidusamba kohal kõrguv Kiek in de Kök oli omal ajal Läänemere maade üks võimsamaid kaitsetorne, mis rajati esialgsel kujul aastatel 1475–1483. Torni nimi esines esmakordselt 1577. aastal Tallinna teise piiramise kirjelduses kui „Kyck in de Kaeken“. Nüüdne nimi Kiek in de Kök tuleb alamsaksakeelsest nimest ja maakeeles tähendab see „kiika kööki“ või „vaata kööki“. 

38 meetri kõrguse torni tipust võisid tõesti torni- ja linnavahid kiigata vaenlase „kööki“ ehk linna piiraja läänepoolsetele positsioonidele. Nagu kindlustornile kohane, kummitabki seal kunagi kitsastest ja kõrgetest treppidest alla kukkunud tornivaht. Aeg-ajalt on tänapäevalgi tornis kuulda rasketes saabastes samme treppidel üles alla-kõndimas ja ohkeid või köhatusi läbi torni paekivist vormitud seinte. Aga kui laskuda tornist alla bastionikäikudesse, mis ehitati koos bastionidega 17.–18. sajandil, leiab sealt kaunis valges kleidis naiskummituse, kes ilmutas end mitmel korral uue aastatuhande esimese kümnendi lõpus käike korrastanud töömeestele. Kes see naine on või miks ta seal kummitab, kahjuks teada ei ole.

Kui linnamüüri pidi Kiek in de Kökist Neitsitorni suunas liikuda ja kiigata teel all-linna poole, on näha maja, kus elas Tallinna timukas. Neitsitorni nime päritolu on aga kerge müsteerium – neitsitega Neitsitornil väga pistmist ei ole ja kindlasti ei ole ühtegi neitsit Neitsitorni sisse müüritud. Torni algne nimi on allikates märgitud hoopis Megede või Mägede tornina, esimese kunagise tornipealiku Hinse Meghe järgi. Hiljem torni nimi muutus, sellest sai Mädchenthurm ehk otstõlkes saksa keelest „tüdruku torn“. 

Kummitused ajasid hulluks

Siingi on kuulda kunagiste linnavahtide kiireid ja rasketes saabastes samme treppidel trampimas ja sageli on sealsed töötajad kuulnud mehe rämedat ja luust-lihast läbitungivat naeru. Kunagises kohvikus kadusid ja tekkisid taas lettidele ja laudadele asjad, torni tuled on omatahtsi süttinud ja kustunud. Ülemisel korrusel on olnud kuulda põrandalaudade kriuksumist ja sähvib valgus, nagu kõnniks seal keegi – kunagised linnavahid tulevad  nüüdki vaatama, kas torn on ikka omal kohal ja linn kaitstud. Muuseumitöötajatele on see aga üsna ehmatav ja teinekord turvafirmalegi ootamatut tööd pakkuv.

Kui sammuda linnamüüri pidi edasi Toompea poole, saab näha väga kauneid vaateid all-linnale ja Niguliste kirikule. Peagi jääb müüril kõndija teele pisike sadultorn, mis on muuhulgas üks kurikuulsamaid kummitustorne Tallinnas. 14. sajandil esimest korda mainitud Tallitorn on nime saanud juba eelmainitud linna tööhoovi järgi, mis asus all-linnas. 16. sajandil ja hiljemgi kasutati torni vanglana ja sellest lähtub ka kõige esimene Tallinnas üles kirjutatud kummituslugu, mis on raeraamatutesse kirja pandud. 

1626. aasta novembris oli Tallitornis kohtuistungit ootamas bürgermeister Berend von Gerteni poeg. See noormees oli lubanud mitme kauni kaupmehetütre ja muu noorikuga abielluda, aga murdis oma sõna, mispeale pered andsidki noormehe kohtu alla. Bürgermeister üritas oma poega kõikide vahenditega vanglast välja saada, kuid edutult. Olles ühe öö tornis veetnud, palus noormees aga juba hommikul end raevanglasse üle viia, kuna oli tornis näinud kummastavaid varje, keegi oli tema ahelaid kõlistanud ja tema põse peale jääkülma hingust puhunud. 

Noorukit ära ei viidud, aga talle tuldi niipalju vastu, et anti talle seltsiline (ühe variandi järgi ema, teise järgi teener), et oleks julgem olla. Järgmisel hommikul mindi vangile ja tema seltsilisele viima toitu, aga mõlemad olid õuduste nägemisest ja suurest kartusest peast segaseks läinud, korralikke inimesi neist enam ei saanudki. Ka bürgermeister ise läks suurest murest varsti teise ilma. Kes aga bürgermeistri poja hulluks ajas, saame lugeda juba järgmises loos.

Pildid: linnamüürist ja kõnealustest tornidest