Villu Kanguri kultusraamat | Mõni muinasjutt on usutav ja teine mitte

Rebane öömajal“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte“
Koostanud: Erna Normann ja Herbert Tampere
Illustraator Jaan Jensen
Värvilised vahelehed: Helga Jõerüüt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
110 lk

Ostsin kunagi Setumaalt sildi. Siiani mul aia küljes. Kuigi tara ennast on vahepeal vahetatud. See on mulle väga armas. Sinna on kirjutatud „Purõja pini“. Tühja mu koerad purõjad on, aga hoiatusena kehtib see igal juhul.

Viimasel ajal on aga tekkinud teatud lingvistilisi probleeme. Tellisin takso. Juht umbkeelne. Palusin sõita telemajja. Sohver sai kohe aru: na telvidenje, na Gonsiori. Aga gaasi ei andnud. Mõtles tiba. Siis küsis: „A misjee jeesti kjeeles on purõõja?“ Ei saanud alul ta küssast aru. Kui koitis, ütlesin, et pojehali, brat – sõidu ajal räägin sulle meie murrete rikkusest.

Möödus pool aastat. Laps tellis äpi abil sõiduvahendusteenuse. Seadmedraiver oli pehmelt öeldes mitte väga blond. Tee peal kukkus pärima, WTF on eesti keeles purodža phinii? Mõlemad juhid mõistsid muuseas elementaartasandil minu emakeelt. Vähemalt said nad minust väga hästi aru. Harisin neid!

Olin lapsepõlves üliõnnelik, et kõne all oleva raamatu eessõnas seisis: „Setu murde raske mõistetavus enamikule eestlastest tegi vajalikuks muinasjuttude esitamise eesti kirjakeeles“. Sest see oli üks raamatutest, mille najal lugema õppisin. Ainus, mida ma toona ei mõistnud: miks „Rebane hanekarjas“ oli viisiga, „Kukk kass ja kana“ ka viisiga, aga „Jutt kitsest“ ainult paari pojakesega… Sealtmaalt taipasin, et mõne muinasjutu lõppu oli lisatud noodikirjas rahvalaulud.

Mida on mul tänapäeval laulda? Nooti ei loe ma tänini. Seto keelt loen, aga ei valda. Võõrkeeltes vestlen tihti valesti. Ühest ma aga aru ei saa: miks Jaan Jenseni must-valged illustratsioonid polnud lapsele nagu päris? Kuigi tema poliitilised karikatuurid mulle Pikris väga meeldisid. Aga vaat kõik need Helga Jõerüüti värvilised vahelehed… Need olid ikka üle prahi! Mäletan, et küsisin emalt, et seletagu ära, mis asi on oblast? Sest raamat ju algas sellega, et see kõik toimub ENSV ja Pihkva oblasti piiril. Vastuse sain. Pidasin ja pean Setomaad tänini väga värvikaks kohaks.

Nüüd aga rebasest, kes öömajal käis. Mulle meeldis ju väga, kuidas ta peremeestel oma kavalusega naha üle kõrvade tõmbas. Kavaldades neid lollikesi üle. Kui ta oli õuna vastu saanud kana, kana vastu notsukese, selle vastu mullika ja mullika vastu peenikese kaelaga preili, siis… Kotti lahti tehes kargas sealt välja hoopis koer, kes tegi „auh!“ Ma iga kord naersin südamest. Isegi õndsa sotsialismi tingimustes. Sest petis sai ju tõmmata! Mis sellest, et muinasjutt lõppes nii: rebane ehmus koerast ja koer rebasest. Rebane pages ühele poole, koer teisele poole. Algõpe kapitalismist oli seega mul käpas.

Lubage aga siinkohal tervitada neid setosid, kes asuvad just seal teisel pool. Seal, kuhu nad pole ise vabatahtlikult jooksnud. Minu maailmavaates ei ole midagi lapsepõlvest alates muutunud, ikka kehtivad vaid värvilised illustratsioonid. Setomaast kui tervikust. Muinasjutt kehtib. Olen isegi ühe lauluteksti petseri tsura problemaatikast kirjutanud ning tollaste sõnade juurde jään ma surmani. Tulgu kasvõi Vanahalb kullases tõllas mind sauna ette kosima kui pruuti. Niipalju siis mõistujutust. Olgu see või muinasjutt…

Jutt sai otsa,
ots läks metsa,
lendas pika lepa otsa.

No ei saanud see laul nii lihtsat lõppu! Marjakobar seostub mulle alati pihlapuuga. Mis on teadagi püha. Vaatan oma töötoa aknast parasjagu ühte sellist ja mõtlen: kui ta juba siia aeda ise kasvanud on, siis minu käsi seda eales maha ei võta.

Aga siiski. Telefon taas tilises. Kõne algas üheselt: „Helistan metsafir…“ Palusin neil viisakalt kohe sinna kohta minna, kus midagi ei kasva peale paha haisu. Nad aga noolivad visalt ikka seda maalappi, mis ei asu sugugi Setomaal, vaid ühel saarel. Enne võtaks ma ehk karu koduväiks või magaks metsseaga, kui sellele jamale alluks. Viimane polekski ehk nii raske.

Olen uuema aja muinasjuttte elus liiga palju kuulnud. Osad on neist täiesti usutavad, teised mitte. Õnneks teen vahet, millistele fantaasiatele allun. Pigem rahvalikele. Andke andeks, kulla rebased! Vahel olete te väga toredad. Aga ega te ise ka vist usu, et vana isast pini on võimalik vahel lüpsta. Purõja kehtib ju vaid neile, keda pole peremehe loal tarre sisse lastud. Sealt edasi järgneb aga kätelakkumine… Ma “käte“ ümber meelega sulge ei pane. Omadega võin nende abiga isegi pealinnas oma köögilaua taga sõbraga õukat võtta. Ja see pole sugugi maitse küssa. Sõpradega surmani! Tervitusi muinasmaale!