Eesti

7. osa

Toivo Tootseni mälestused | Peale kroonut tundsin, nagu oleksin põrgust pääsenud 

Toivo Tootsen, 30. juuli 2020, 13:03
Foto: Erki Pärnaku
Toivo Tootsen jagab lugejatega oma teekonda Lõuna-Eesti noorukist Eesti kõigi aegade populaarsemaid raadiosaateid tootnud RAMETO juhiks ning kirjeldab tollast elu ja inimesi, kellega sel teel kokku puutus.

Loomulikult ei katkenud Vene kroonus olles mu side ka oma armsa töökohaga – ajalehega Säde. Töökaaslaste Milvi, Aili ja Hille humoorikad kirjad aitasid sõdurielu halli ja nukrat poolt pisutki rõõmsamaks teha. Üks stiilinäide:

Kolmeteistkümnendal kuupäeval, mis lisaks on veel reede. Ja mina pean minema trükikotta!

Sa mu musikene!

Kuidas siis kirsasäärikud istuvad? Kas ville ja villikesi on juba palju või pole ühtegi?

Aga seda ma küll Sulle andeks ei anna, et Sa Ailile saatsid sellise meeliülendava armastuskirja ja mulle mitte. Sa oled lõpeks ju minu ainus lootus. Kes mulle siis veel armastuskirju kirjutab, kui Sina ka seda ei tee. Igatahes olen praegu kole vihane. Ja sellepärast ei kirjuta Sulle seekord üleüldse mitte pikka kirja. Soovin näiteks hoopis, et Sa oma kõrvad või mõned teised vajalikud atribuudid ära külmetaks. Ja nüüd sõiman Sind natuke võõrsõnadega. Sa igavene abrakadabra, viimane abrekk, lollakas adaliin! Olgu Sul ikka akoolia! Tulgu Su peale distorsioon! Ärgu Sind üldse ekipeeritagu!

Järgmises kirjas tuleb Sul aga mulle selgeks teha, mida kõik need sõnad tähendavad.

Lõppeks saadan veel ¼ korralikust musist poole suu poole peal.

No neh, seekord aitab!

Sinu igavesti igavesest keevast vihast pulbitsev

Milvi

Saatsin lehele humoreskikesi ja tehnikanurka tõlkeid Vene tehnikaajakirjadest, nii et sealt saadud honorar oli tubli lisa kroonumehe üsna kõhna rahakotti. Honoraridest kogunenud raha eest ostsin endale koguni transistorraadio – üsna suur luksus toonases Vene kroonus!

Kroonust tulin tagasi 1964. aasta suvel. See oli mu senise elu ilusaim suvi. Pakkisin oma seitse asja kohvrisse ja sõitsin Minski–Riia–Tallinna rongiga, millel nimeks Tšaika, koju.

Toda tagasisõitu mäletan ma kaunis uduselt. Minskist tuli Tallinna otserong, peatustega Vilniuses ja Riias. Istusin enamjagu aega restoranvagunis – demobiliseeritu võib! Pärast aastast karmi kroonuelu püüdsin sukelduda tsiviilelu lodevusse – kui selleks saab nimetada ristiinimese kombel restoranvagunis õlle joomist...

Balti jaamast suundusin joonelt Piritale Purje tänavale, õde Aive juurde. Seal polnud kedagi kodus. Võtit mul ju polnud, istusin laste liivakasti servale ja ootasin. Nautisin idüllilist aedlinnarahu. Lõuna ajal tuli Aive koju ja tema üllatus ning rõõm olid muidugi suured. Ma polnud oma tulekust täpsemalt ju ette teatanud – ei tahtnud ära sõnuda.

Esimeseks eluasemeks saigi taas õe väike korter. Jälle magasin õekese ühetoalises korteris põrandal nagu siis, kui esimesi aegu Tallinnas olin. Enne sõjaväkke minekut olin saanud küll samas majas enda kasutusse ühe ajutiselt tühja toa, aga sel oli nüüd juba püsiv peremees. Nii me seal siis elasime nagu silgud pütis – Aive, tema mees Vello, lapsed Kersti ning Vaiko ja mina, onu Toivo.

Muu hulgas kuulus sõjakomissariaadi juurde arstlik komisjon, mis tulevased sõdurid üle vaatas.Foto: Juho Valvet / Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Sõjakomissariaat

Alates 1970. aastaist lisandus seoses sõjaveteranidele soodustuste kehtestamisega veteranide arvestus oma piirkonnas, samuti neile enne Suure Isamaasõja tähtpäevi NSVLi kaitseministeeriumi käskkirjadega väljaantavate ordenite ja medalite kätteandmine. Komissariaadid olid kõigis maarajoonides, Tallinna linnarajoonides, aga ka Sillamäel ja Narvas. Kohtla-Järvel, Tartus ja Pärnus oli linna ja rajooni ühine komissariaat. Sõjakomissariaadid lõpetasid oma töö 1991. aasta sügisel vastavalt Eesti vabariigi ja Vene NFSV vahel sõlmitud lepingule.

Andsin komissariaadis üle sõja-meditsiinilise komisjoni – vojenno-vratšebnaja komissija – otsuse, mis seisis pika haigusloo lõpus: „Rahu ajal teenistuseks kõlbmatu, sobib mitteriviliseks teenistuseks sõja ajal.“ Tallinna Keskrajooni sõjakomissar Martin lisas sellele teksti „Õige“ ja oma allkirja ning komissariaadi templi.

Sõjakomissariaat oli tähtis asutus. Minulgi tuli esimene ametlik käik tsiviilelus just sinna teha, et paberid korda saada.Foto: Albert Truuväärt / Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Olin ametlikult reservis ja võisin erariided selga tõmmata. Ka punaste kaantega sõjaväepiletisse oli tehtud sissekanne: „Arvatud Nõukogude Armee reservi.“ Ainult need, kes omal ajal Vene kroonus käisid, teavad, milline õnnis tunne on sõjakomissariaadist vaba mehena välja astuda!

Paar pidu sugulaste ja sõpradega Tallinnas, siis sain lõpuks Rõugesse ema ja vanaema ning väikeõde Heli tervitama. Seda õnnetunnet, mis kodus mu peale tulvas, on raske kirjeldada. Aga ma tunnen seda veel nüüdki, üle poole sajandi hiljem.

Hiljem hoidis mind eluga Vene kroonus kursis sõber Ants Laurits. Väike katkend ühest tema kirjast:

Üldiselt katsun veel mõned kuud siin kuidagi ära olla. Kodus oli teinepool tutvuse kaudu asju ajanud, et saaksin koju. Praegu on arvatavasti dokumendid Moskvas, sest umbes kuu aega tagasi oli need ära saadetud. Kui nüüd veab, siis saan ka vabaks jälle nagu Sina, aga kui ei, siis peab ikka oma aja siin ära nühkima. Endal küll hästi niisugust tunnet pole, aga eks näe. Kas ei lähe aeg eraelus jube kiirelt edasi, eks? Päevad jäävad nii lühikeseks, et alati võtad ööst juurde, aga kunagi väsimust ei pane tähele. Meie poisid kõik peavad homme 3 km krossi jooksma. Endal pole õnneks seda lollust tarvis teha. Muidu elame ikka väikselt ja vaikselt. Enamuse ajast istun kantseleis ja kirjutan midagi. Tüütu on natuke, aga parem ikka kui väljas trampida.

Mulle tundus seda kirja lugedes, nagu oleksin põrgust pääsenud. Kroonu oli minust nüüd tuhandete kilomeetrite kaugusel, füüsiliselt ja mentaalselt. Mina olin tagasi inimlikus elus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee