Eesti

Valve Raudnaski kolumn | Nüüd, kui eestlased on mitu aastakümmet välismaal reisinud, soovitan minna Otepääle 

Valve Raudnask, 30. juuli 2020 11:31
Foto: TEET MALSROOS
Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Uno Laht pani oma luuletuse „Bellevue“ motoks: „Enne kui sõidad Pariisi, / käi ära Nuustakul!“ Ehk siis enne kui lähed kauni vaatega Bellevue hotelli Pariisi või kuskile mujale välismaale, imetle ilusat Eestit.

Tõsi, kui see luuletus 1958. aastal ilmus, oli soovitus silmakirjalik. Pariisi sõitmise said valida väga vähesed. Ei olnud nii, et muudkui osta pilet ja sõida. Kõigepealt oli välismaale pääsemiseks vaja iseloomustust töökohalt. Selle paberiga kinnitasid asutuse juhid, et Pariisi või Ateenasse sõitja on „poliitiliselt ustav, moraalselt kindel, teeb kohusetruult oma tööd ja on kollektiivis hea seltsimees“. Iseloomustuse varjatud mõte oli selles, et kui keegi „kodumaa reetis“ ja Pariisi jäigi, said iseloomustusele alla kirjutanud seltsimehed ametist lahti või muidu karmilt karistada. Kindlasti hoidis just see paber ära nii mõnegi üheotsareisi ehk siis Nõukogude Liidust põgenemise, sest inimene ei tahtnud sugulasi ega töökaaslasi oma sammu eest vastutama panna.

Kui Eesti riik taas tagasi saadi, takistasid reisimist majanduslikult keerulised 1990. aastad. Aga välismaasõite oli igatsetud nii kaua, et tuli ette ka küllalt palju tagasihoidliku sissetulekuga peresid, kes võtsid reisi ikkagi ette, tehes seda sõna otseses mõttes kõhu kõrvalt. Käidi päikesereisidel Türgis, Kanaaridel ja eriti uhke oli öelda, et puhkasid Prantsuse Rivieras, sealjuures ühtegi kohvikusse sisse astumata, oma kaasavõetud toidukotist nosides. Aga elu esimesel välisreisil käinud peredesse ei olnud soovitav sünnipäevale või muidu külla minna, sest nende vaimustus vajas väljaelamist ja kaasaelamist. Vaevalt said „tere“ öelda, kui sind pandi diivanile istuma, anti fotopakk põlvedele ja piinati tundide viisi reisimuljetega.

PARIIS, UNISTUSTE LINN: Välismaasõite oli igatsetud nii kaua, et tuli ette ka küllalt palju tagasihoidliku sissetulekuga peresid, kes võtsid reisi ikkagi ette, tehes seda sõna otseses mõttes kõhu kõrvalt.Foto: Istockphoto

Omaette teemaks, eriti enne valimisi, sai ka Toompea rahva reisihimu. Kui ühed reisivad kõhu kõrvalt, aga teised kopsakate päevarahadega, eks see tekitab pahandust niikuinii. Mõni kurjem ajakirjanik nimetas Toompead isegi reisibürooks. Enamasti sõideti siiski asja pärast, värsked riigimehed ju vajasidki teiste kogemusi ja sidemeid. Aga kriitika ei tekkinud ka tühja koha pealt, sest vahel käidi piltlikult öeldes ka Aafrikas lumekoristuse kogemusi saamas.

Nüüd on koroona meie reisimistele piirid ette seadnud. Isegi kui kõik riigipiirid jälle lahti on, ei kao koroona pandud nähtamatu piir kuskile. Kõik ettevaatusabinõud võivad olla tarvitusele võetud, olgu lennukis või kohapeal, aga sa pead ise ka kogu aeg oma käitumisele piire panema. Ometi on reisimise mõte maailma nägemise kõrval ka see, et tahad korraks argipäevast kaugemale saada, tahad lihtsalt vaba olla, vähem muretseda.

Küllap tuleb vähem muretseda siis, kui seod selle suve reisiplaanid Eestiga. Oleme seni suutnud koroonat piirides hoida ja ehk suudame edaspidigi. Paraku olen kuulnud ka sellist arvamust, et reisin, kuhu tahan, ja minu mure pole see, mis Eesti söögikohtadest ja turismitaludest saab. Arvan, et Eesti toidu, Eesti põllumehe toetamine on sama kaunis ja kasulik ettevõtmine kui Eesti metsa kaitsmine.

OTEPÄÄ, UNISTUSTE LINN: Küllap tuleb vähem muretseda siis, kui seod selle suve reisiplaanid Eestiga.Foto: Kippi70

Seda hirmu pole, et Eestis ei ole, kuhu minna ja mida vaadata. Kas te olete käinud linnas, mida esialgu ei märgitud kaartidelegi, mis oli aastatel 1947–1991 kinnine linn ja kus on suurepärane uusklassitsistlik linnasüda? Niisiis käige tingimata Sillamäel ära! Kui linn vaadatud, ootab teid suursugune Saka-Ontika-Toila pankrannik.

Mitmendas klassis te olite, kui käisite „Kalevipoja“ sünnikodus? Juba Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi maja ise, mis on ehitatud 1793. aastal, äratab aukartust. Võrust tasub edasi sõita romantilisse Rõugesse ja lõpuks ronida Munamäe torni, et vaadata „pilvepiirilt üle õitsva Eestimaa“.

Kas olete käinud Paldiskis? Aga Peipsiääre Sibulateel? Kõiki neid sõite pakuvad praegu ka meie reisifirmad, nii et nendegi toetamine oleks ilus tegu.

Kes aga juhtub Tallinna, võtku tingimata ette käik Maarjamäele kommunismiohvrite monumendi juurde. Musta metalliga kaetud tunnel, mis oleks otsekui lõputu ja kuhu on graveeritud kümned tuhanded nimed, siis pääsemine õunapuude ja mesilastega koduaeda – nii mõte kui ka teostus on lausa jumalik!

Kui loo alguse juurde tagasi pöörduda, siis Uno Lahe luuletuses on mõned väga ilusad pildid Eestist: männimets nagu Kölni katedraal, vihma eel madalalt lendavad piiripääsukesed. Ainult halva kõlaga Nuustaku nime ma ei kannata ega kasuta.

Nüüd, kus eestlased on mitu aastakümmet palju reisinud, soovitan pärast Pariisi minna Otepääle ja Pühajärve äärde.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee