Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas peeti tsaariaja rahvuslikeim üldlaulupidu

Samal ajal taheti panna Estonia teatrimaja nurgakivi. Plats ehiti juba vanikute ja lippudega, kõik oli kõnedeks valmis, kui saabus teade, et kuberner (Izmail) Korostovets keelas kõik eestikeelsed kõned. Estonia juhatuse esimees Friedrich Akel otsustas seepeale, et teatrimaja nurgakivi panek jääb hoopis ära, sest sellega tunnistataks eestlased teisejärgu kodanikeks oma kodumaal.

„Vastuolud valitseva võimu ja rahvusliku iseteadlikkusega jõudsid seega haripunkti,“ kirjutas hiljem Postimees. Seetõttu oli ka 10 100 osalisega VII üldlaulupidu kujunenud „kõigist senistest rahvuslikumaks, kui seal ettekandele tuli suuremal arvul nüüdisaega kuuluvate eesti heliloojate töid,“ nagu Postimees märgib. Tõsi, kui koorilaulud olid kõik Eesti autoritelt ja eestikeelsed, siis puhkpillimuusika polnud autorluselt nii rahvuslik. Sellel üldlaulupeol olid esimest korda laval lastekoorid. Sega- ja meeskoore juhatas Mihkel Lüdig. Pealtvaatajaid oli ehk 35 000 kanti.

„Laulupeo lõpp kujunes haruldaselt ülevaks, kui lauljad ja rahvas vaimustusega laulsid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ja (David Otto) Wirkhaus lasi mängida „Porilaste marssi“,“ võtab Postimees oma juhtkirjas veel aastaid hiljem kokku.