Eesti esimene tank tuli Inglismaalt

Esimese maailmasõja võitnud suurriigid Suurbritannia ja Prantsusmaa ei kiirustanud vabadussõja ajal Eestile kui ajutisele riiklikule moodustisele tanke andma ega müüma. Suurbritannia keeldus Eestile otse tanke müümast ka pärast vabadussõja lõppu. Küll aga toetati relvastuse, sõjavarustuse ja muu hulgas ka tankidega heldekäeliselt meie vabadussõjaaegset sundliitlast – Loodearmeed kindral Nikolai Judenitši juhtimisel. Esimesed neli Briti rasketanki Mark V saabusid 6. augustil 1919 koos 48 inglasest koosneva tehnilise personaliga Tallinna, kust need viidi edasi Narva. Seal asusid Briti instruktorid välja õpetama venelastest tankiste. 

Judenitši Loodearmee Eestisse taganemisel 1919. aasta novembri keskpaigas päästeti punaste kätte langemisest ka Tsarskoje Selo juures rindel võidelnud Inglise tankid, mis veeti raudteed mööda Paldiskisse. Eestisse sattus neli tanki alatüübist Mark V Composite. Nimedeks sai tankidele Päälik, Vahtula, Uku ja Valdaja. Ka Läti sai kaks samasugust.

Need olid külgvaates rombikujulised masinamürakad, mille roomikud jooksid sõna otseses mõttes „üle selja“. Tankide relvastuseks oli üks 57-millimeetrine kahur ja neli 7,7-millimeetrist Hotchkissi kuulipildujat. Kahur ja kaks kuulipildujat olid paigutatud tanki külgedelt välja ulatuvaisse väljasopistuvatesse mügarikesse ehk pooltornidesse, üks kuulipilduja oli tanki esiküljel ja veel üks tagaküljel asuvas keraliigendis.

Mark V lahingukaal oli ligi 33 tonni, pikkust oli sellel üle kaheksa meetri ja meeskonda kuulus üheksa meest. Tanke viis edasi 150-hobujõuline kuuesilindriline bensiinimootor, mis andis neile maksimaalseks kiiruseks kaheksa kilomeetrit tunnis. Võrdluseks: üks teise maailmasõja populaarsemaid tanke T-34 kaalus 27 tonni ligi ja suutis sõita kiirusega kuni 55 kilomeetrit tunnis.