Toivo Tootseni mälestused | Kitsal ühikakoikul sai nii õpitud kui ka saia söödud

Kaugõppe sissejuhataval sessioonil sain ka oma kaastudengitega lähemalt tuttavaks. Üks eredamaid kujusid oli Helmi Leberecht – tolleks ajaks juba surnud, üle Nõukogude Liidu kuulsaks tehtud vene keeles kirjutava Eesti kirjaniku Hans Leberechti abikaasa. Helmi oli täitsa lahe daam, volüümikas ja emalik. Tema majas – selle ostis Hans vist raamatu „Valgus Koordis“ eest saadud Stalini preemia raha eest – sai meie Tallinna rühm tihti kokku. Meestest tekkis mul tihedam suhe rühmakaaslaste Uno ja Tõnisega.

Õppimine käis nii, et Tartus olid paarinädalased sessioonid, siis olid loengud ning sai teha arvestusi ja eksameid. Vahepeal tuli ise õppida ja kirjutada kontrolltöid. Tallinnas oli ka TRÜ konsultatsioonipunkt, kuhu väike grupike sai õppejõu konsultatsiooniks (aga ka eksami või arvestuse tegemiseks) Tartust kohale kutsuda.

Suure osa ajast raiskasid kõikidel erialadel kohustuslikud NLKP ajaloo, dialektilise ja ajaloolise materialismi, poliitilise ökonoomia ehk polöki ja teadusliku kommunismi arvestused ja eksamid. See oli ideoloogiline vundament, millele kogu muu tarkus pidi tuginema. Tagantjärele võin öelda, et ega nende marksistlike ainete õppimine siiski päris kahjuks tulnud – sedapidi sai mingilgi moel ikka ka klassikalist filosoofiat nuusutada.

Meie kursuse Tallinna rühmake sai omavahel kokku üsna regulaarselt. Hiljem, kui olin Vene kroonus, olid nad nii armsad, et ei unustanud mind ka seal ära ja saatsid „sõjamehele“ ikka aeg-ajalt kirjakesi. Need olid pildikesed toonasest tudengielust. Näiteks Uno kiri 1963. aasta 15. detsembrist:

Tervitusi Tallinnast!

Kõigepealt pean Sulle ära seletama, miks just mina vastan. Peale seda, kui olime järjekordses poliitika tunnis, mis meil ikka reedeti on, tublisti vaimuvalgust saanud, tekkis vaidlus, kuidas Sulle üht vägevat kirja kirjutada. Kahetsusega pean ütlema, et me midagi välja ei mõelnud ja millegipärast sattus Sinu kiri vastamiseks meie kõigi nimel minu kätte. [...]

Paar päeva tagasi saime sessiooni tunniplaani ja tõendid puhkuse saamiseks. Õnneks saab esimese puhkuse veel tasulise. Tunniplaan on küll õudne, 8 tundi loenguid iga päev ja 10. jaanuaril eksam eesti keeles. Sellega hakkavad need esimesed õiged tuleristsed. Kahju, et Sa ei saanud neid meiega koos teha. Sul endal on need aga hullemad, loodan et need ei kesta väga pikalt.

Jah, peaksin Sulle ju meie ühiseid mõtteid kirjutama. Raske on kollektiivi ülesandel midagi teha. Meie rahvas on igatahes niipalju virk olnud, et võõrkeele kontrolltöö on peaaegu kõigil tehtud; imestuseks ka minul. Ka muid materjale tuhnivad mõned üsna hoolega, siia kilda mina seni veel ei kuulu.

Kahtlemata tuletame Sind meelde igal meie kokkutulekul, kahjuks aga loomingulised õhtud on seni ainult jutuks, tegudeni me pole veel jõudnud. Sind oleks hädasti vaja olnud, kes selle koha pealt asja liigutanud oleks. Võib-olla peale Tartus käimist ja eksami ning vene keele arvestuse edukat sooritamist (kellel?) heast tujust midagi teoks saab. Kuid eks see paistab hiljem.

Muidugi soovime kõik, et Sa ikka oma kirjadega meie üritustest osa võtaksid. [...] Pea siis hästi vastu oma „nublu“aeg, eks edaspidi hakkab kergemalt minema. [...]

Tervitusi muidugi meilt kõigilt terve hulk, jääme ootama uusi teateid Sinult. Tervitab Uno ja teised TRÜ Tallinna tudengid

Ka kallis kursusekaaslane Tõnis kirjutas mulle (29.12.1963):

Tere Toivo!

Eile pidasime järjekordse ja traditsioonilise kuulõpu kokkusaamise. [...]. Kohal olid täpselt 6 ehk 50% – kah saavutus, eriti aastavahetusel. Helje organiseeris oma kodus ilusa laua (kuuse taustal), nääriõhtu ilma näärivanata ja valitud seltskonnaga, mille agaram osa tundub rohkem huvi tundvat söögi ja joogi, kui vaimsete väärtuste vastu. Need uhmud, kes ainult elu praktilise külje jumaldamisest natuke kaugemal on, olid kui suhu vett võtnud ja kuulasid paar tundi vahetpidamata edevaks läinud Uno sõnade pudretti – seni, kuni juba enamus hakkas aru saama, et see pole magustoit. [...]

Igaüks tõi kingituse kaasa. Siis loosisime välja. Sain korstnapühkija, Marile juhtus kurat viinapudeliga. Helle-Mall sai põrsa, Uno tüdruku maketi, Helje grammofoniplaadi ja Marje beebi püksid. Kõhud sõime kõik korralikult täis. Ees ootab sessioon.

Tervitan Sind hingega, soovitan ka Sul olla visa hingega, leida mõni kirjutajakoht kuskil staabis (siis oled kuningate kassiks), lõppkokkuvõttes head uut aastat. Ja tervist päris kotiga!

Kui sõjaväest tagasi tulin, taastasin oma tudengistaatuse. Minu oma kursus oli juba eest läinud, aga ega uuelgi viga polnud. Talvel ja suvel olid sessioonid, ööbisin puupüsti täis Tiigi intris. Seal oli sisuliselt ainult koikukoht, sest toas oli ikka mituteist inimest. Sellel voodil sõin suhkruga saia – kõige odavam toit! –, sellel elamispinnal tuli ka õppida, konspektid ja raamatud õhtul-öösel läbi lugeda. Ja siis eksam teha.

Alles on töökaaslasele ja sõbrale Ailile saadetud kiri sellest perioodist:

Praegu annan antiikkirjanduse arvestust. Mister Kleis pinnib rahvast põhjalikult, seepärast on aega Sulle kirjutada. Rohkem ma nagunii ette valmistada ei oska. Esimest küsimust tean küll väga hästi – Homerose laulude tekkimise aeg, koht, meetrum. Aga kaks viimast küsimust: Aleksandria luule...? Titus Livius...? Midagi ma muidugi tean, aga...

Soo, nüüd on veel vähemalt pool tundi aega, sest vastama läks alles teine tudeng minu ees.

P.S!!! Sain läbi! 5- !!! Jumalad tulid appi!

Kolmandast kursusest ma Tartus siiski kaugemale ei jõudnud, pikapeale tekkis õige mitmeid võlgnevusi. Näiteks ladina keelt oli ikka päris raske kaugõppes selgeks saada. Õppimise himu oli siiski olemas, nii et tulin üle Tallinna pedagoogilisse instituuti. Alguses ikka eesti keelt õppima, kuid töötasin juba RAMETOs, olin kirjutanud mõned kuuldemängud ja meie režissöör Heino Kulvere ahvatles mu üle tulema kultuurhariduse teaduskonda lavastamist õppima. Ütles, et eesti keelt oskad juba küll, aga raadios on sul lavastamist vaja. Tema ise oli seal õppejõud ja ta oli ka meie kursuse juhendaja.

Aga Tartusse läksin kümmekond aastat hiljem korra veel – teistkordset kõrgharidust saama. See oli tol ajal selline eksperiment, võeti kohe kolmandale kursusele. Seekord läksin siis otseselt Marju Lauristini juurde ajakirjandust õppima. Aga sellest kirjutan ilmselt kuskil tagapool.