Madisepäeva lahingupaika otsimas: taplustanner on veel leidmata, kuid Lembitu vaarisa varandus käes!

Täpselt 801 aastat ja üks päev pärast 1217. aasta 21. septembril peetud Madisepäeva lahingut kogunesid metallidetektoritega aardeotsijad, arheoloogid ja muinsuskaitsjad kunagise lahingupaiga jälgi ajama. Taplustandrit veel ei leitud, kuid midagi siiski: „Naljaga pooleks võib öelda, et tuhande aasta vanuse hõbeaarde puhul võis tegu olla Lembitu vaarisa „maapanka“ jäetud säästudega,“ naljatles Tartu ülikooli ajaloolane Ain Mäesalu.

1217. aasta 21. septembril peeti Viljandi maakonnas muistse vabadusvõitluse suurim lahing, kui omavahel võitlesid 6000 eestlast ja 3000 Liivimaa ristisõdijat. Madisepäeval toimunud lahing algas kuue Muinas-Eesti maakonna koondväele hiilgavalt, kuid lõppes siiski valusa kaotusega. „Allikate järgi olevat taplustandrile oma elu jätnud ligemale 1500 sõdalast,“ täpsustab  Mäesalu. „Teiste hulgas kaotas oma pea ka eestlaste kroonimata kuningas Lembitu.“ 

Täpselt 801 aastat ja üks päev pärast veriseid sündmusi võis Põhja-Sakala väljadel märgata taas kurjakuulutavalt tihedat sagimist. Peamiselt laigulisi sõjaväerüüsid kandnud isikud ei tulnud sel korral siiski enam taplema. Labidate ja detektoritega relvastatud poolsada aardeotsijat, arheoloogi ja muinsuskaitse inimest liitsid oma jõud nii suureks väeks esmakordselt. Selleks, et müütiline lahingupaik tuvastada ja Eesti vabariigile 100. sünnipäevaks üks vägev kingitus sepistada.